Üks kass üle

Kell 23.15 heliseb uksekell.
Mina olen juba kella poole üheksast maganud, aga lapsed olid üleval ja parasjagu sättisid end voodisse.
Uksekell helises nõudlikult ja palju kordi. Igaks juhuks koputati ka.
Alguses mõtlesin, et ei teegi ust lahti. Olime tasa tasa olnud nagu hiired ju, mis õigus on neil müra üle kaevata? (Sest mis muul põhjusel keegi sul kell 23.15 ukse taga helistab, onju). Mingil hetkel hakkas aga südametunnistus piinama. Sest äkki meil torud jooksevad vms hoopis?
Kerisin teki ümber kere ja läksin ust avama.
Oligi naaber, aga mitte otse meie alt. Küsis, kas "see väike kiisu" on meie oma?
See väike kiisu ei olnud meie oma. Meie kiisu on suur nagu köögitool, must ja karvane kõutselukas. See väike kiisu oli alles poeg, vöödiline ja valge ninaga.
Ma olin väga unine.
Naabrinaine seletas midagi, kuidas ei saanud ju kassi trepile jätta, ta kindlasti on meie majast, ja mis me temaga nüüd teeme. Koridori ju ka ei tohi lubada, laseb täis.
Asi lõppes sellega, et võtsin vöödilise ööseks sisse, naiivselt tõesti uskudes, et ta on meie majast. Sest mul jäi mulje, et ta leiti KORIDORItrepilt.
Kui vöödiline oli toas ja kähises juba minu pisikese musta kõutskiisu peale, teatas mu tütar, et oli läbi akna kuulnud, kuidas kass leiti õuetrepi pealt.
Sitt ja sõnnik.
Miks, miks juhtuvad siuksed asjad just minuga?
Väike kass jälestab minu kõutsi ja lisaks on ta mu arust ka emane. Ma ei taha teda! Väkk!

Kas keegi tahab endale vöödilist emast kassipoega, sõbraliku loomuga (v.a. võõraste kasside vastu) julge ja selgesti harjunud sööma kuivtoitu? Või teab keegi kedagi, kel siuke kass Keilas kaduma on läinud?
ILLLLLLLGELT hea meelega annaks ära esimesele soovijale.