Laisk pühapäevane pärastlõuna

 Issand, nabaimetlemise post. Lugege, kui teil midagi paremat tõesti teha pole.

 ***

Röstsai ja härjasilmad ja tee.
Kõrvitsasupp läätsede ja ohtra küüslaugu ja karriga ja veel üks tee.

Pesu pestud ja kuivamas. Nõud pestud ja suvekingad ära pandud. Kindad-mütsid-sallid välja otsitud. Panipaikades tuulates imestatud, mis häda oli küll neid katkisi ja koledaid riideid-laste tosse-vanu sukkpükse alles hoida. (Kas ma tõesti kujutasin ette, et mu poeg hakkab kunagi kandma tütrele väikeseks jäänud, veidi kulunud, õmblusest kärisenud ja siis roosa niidiga parandatud punaseid sukkpükse? Tõesti?! Mu panipaigad on umbes selliseid asju täis. Kui need avastan, siis on esmalt hämmeldus ja siis omaette antud lubadus enam mitte nii teha.
Aga järgmised väikeseks jäänud asjad lähevad ikkagi kuskile kappi tallele, mitte otse prükki.)
Prügikasti sai siis igatahes ka veidi söödetud.
Loetud ja netis tuulatud. Kirjutatud.

Imelik üksik tunne. Ma ei ole sellega üldse harjunud, sest juba jupp aega on mul olnud rohkem inimesi, kui ma suudan ära hallata, ja korraga polegi nagu suurt kedagi.
Vähemalt ei kedagi igapäevast. Mõned vilked ja kilked siit, mõned sealt ja tunne, nagu tuleks end midagi tegema organiseerida. Päris inimesed vist käivad kõrtsis koos või midagi?
Ei ole kurb sealjuures. Lihtsalt ootamatult palju on vaba aega, vaba mõtteruumi, hõivamata mõtteid. Tühja aega selle sõna "ei sisalda intensiivsust" mõttes.

Mõnes mõttes tahaks, et see läheks mööda.
Mõnes mõttes tahaks, et see ei läheks kunagi mööda.
Iga hetk võikski olla praegu: aknast paistavad punased ja rohelised puud, päike ja pilved. Beatles laulab sellisest lihtsast lapsikust armastusest, mida pärast esimest kümmet kuud olemas ei ole, ja mul ei ole kuhugi kiiret. Ei ole kõht tühi, ei ole ühtegi vahetut kohustust, lapsed mängivad, kass magab, köögis on hiigelpott poolenisti kõrvitsasuppi täis ning põrandad on eile tolmuimejaga üle võetud. Pliidi pesin ka ära.
Idüll.
(Ok, ühe põranda võttis imeja abil puhtaks õeke. Aitäh, õeke!)

Kuna mul tekkis vastumeelsus, siis ma enam ei suitseta, ei joo kohvi ega lahuta söömisega meelt. Aga see tühi intensiivsuseta aeg on nii kummaline, et praegu tahaks seda kõike teha. Lihtsalt et aeg ära täita. Vaba (päriselt vaba) aeg on vist nii harvaesinev, et see on omamoodi õudne.

***

Ilus armas sõber ütles: "V-o sul on nii, et lähed tööle siis, kui sa midagi teed, selle asemel, et end süvaanalüüsida?"

Muidugi on mul nii. Tegemine annab positiivse impulsi ja siis tahaks veel rohkem teha ja õudselt tore aktiivne värk.
Plaani nõrk koht on see, et lõputult ei suuda teha. Tervis ei pea vastu, närvid ei pea vastu.

Teine murekoht on, et ega see alati ei toimi. Positiivne tagasside, mida ma ootan, võib jääda tulemata.
Ma saan vinge vaimustuselitaka sellest, kui ma ei ole midagi õppinud, lähen kooli kohale, saan teada, et arvestus täna, õpin veerand tunniga, mida jõuan, pool vastust vaatan naabri pealt, ja saan tehtud.
Pärast on eufooria.
Aga vastupidine juhtum - õpin usinasti, õpin, õpin, õpin, oskan kõike. Siis on arvestus. Küsimused on suhteliselt lihtsad, vastan, kiiresti ja kärmelt. Töö on valmis. Siis läheb õppejõud koridori. Kümneks minutiks. S.t. ajaks, mil ma jõuaks kõik ka siis maha kirjutada, kui ma midagi ei oskaks.
Siis on ilge pettumus õppimisele raisatud aja pärast ja ei mingit vaimustust.
Morgie eile tuletas mulle meelde mu eetikaküsimust seoses spikerdamisega. Ütles, et tema arust peab olema aus.
Aga klassikaline usin ausus, kus kõik on nii selge, et riske polegi, ei anna kaifi mulle ka ju!
Muule jutule lisaks.

Ja kolmas külg on see, et kui mul on kurb, siis mina ei oska end lohutada siukeste asjadega nagu filmid, raamatud, muusika, vann, küünlad, hea toit või sõbrale helistamine.
Ma tahan hädade kerkides midagi sellist teha, mis annaks reaalset positiivset tagasisidet. Kas saavutusrõõmu või teiste inimeste tunnustust. Üritan niisiis plokki midagi ilusat postitada või fb-s terane olla või kirjutan juttu või teen trenni või õpin. Aga need on kõik siuksed asjad, et see positiivne tagasiside võib tulla alles mitme päeva pärast - või kõige hullem, jäädagi tulemata. Ja siis mind tabab masendus. Juba enne oli kurb, aga kui ma olen kurvas tujus teinud midagi, et positiivset tagasisidet saada, ja seda ei anta, on lihtsalt öeldes õudne.
Ja toit, jutukas või film mõjuvad mulle sellises olukorras ainult süütunde tekitajatena. Ajavad meeleolu veel oluliselt halvemaks. Meenutavad aegu, mil ma olin põhimõttekindlalt passiivne ja elamise asemel unistasin ajast, mil kuidagi maagiliselt olen sunnitud elama hakkama.
Ma ei oskagi kuidagi teisti rõõme-lohutusi leida, kui tegutsedes. Mis on ok, kuni tervis lubab tegutseda, ja õudselt õudne, kui ei luba.
Siis aitabki ainult magamine. Magada on vaja seni, kuni jaks tagasi tuleb.

***

Vahel inimene käitub nõmedalt ja hiljem sa istud ja klatšid teda. Heatahtlikult, aga siiski.
See on meeldiv ja põnev teema  ja v-o saab jutu sisse ka silmi pöööritatud ja küsitud "Miks ta küll sedasi teeb? Ma ei saa aru. Ta on muidu ju täitsa lahe, aga..."
Kui aga see sama inimene nt kuskil oma plogis vms kanalis teatab: "Ma tean, et ma vahel teen seda ja seda ja see tundub inimestele phmt nõme, aga võtke teadmiseks, et ma olengi selline inimene, ma olengi selline!" siis korraga on halb ja imelik teda selle käitumise pärast tagaselja arutada.

Mis siis, et tegelikult on ta sellele just ise vabad käed andnud. "Ma olengi selline" välistab ju võimaluse, et tegu on juhusliku nõmedusega, mida inimene ei märka ja millest ta võib paraneda. "Ma olengi selline" annab teada, et ta on selle nõmeda osa endale identiteediks võtnud ja lausa poputab seda.

Aga ikkagi on imelik taunida inimest omaduse pärast, mis, kuitahes nõme, on osake tema identiteedist.