Elus olemise valik

Kui ma nii palju ei mõtleks, kuidas mu käitumine välja paista võib, oleks elu palju lõbusam.
Minu elu, loomulikult, on silmas peetud.
Teistmoodi teha nagunii ei oska, aga kogu too tüütu hilisem endamisi arutlemine oleks olemata. Kas ta mõtleb, mis ta mõtleb, ega ta ometi ei mõtle jne.

Samas, siis ma ei teeks teistele inimestele kooki ja küpsist nii palju, nii et mingi kasutegur sellel "aga mida tehnikumi-inimesed sellest mõtlevad"-mõtteviisil siiski kellelegi on ka.

Tehnikumi-inimesed, muuseas, mõtles kunagi aastal 1990+ välja minu vend.
Kuna mu vend on metsinimene veel palju täielikumalt, kui mina, kes ma olen lihtsalt veidrik, siis ma ei põe temast nii otse kirjutades =) Ta on ühiskonna haarmete vahelt nii väljas, et miski, mida ma ütlen, ei saa teda kuidagi negatiivselt mõjutada.

Mina võisin olla kuskil teismeea alul, tema algkoolis. Üks meile lähedane ja kallis inimene, meessoost, rääkis ühe laisa ja kauni maajaanitule järel, kui läbi sinaka suveöö tasapisi lossimägedest tagasi Karksi kodu poole jalutasime, loo sellest, kuidas tema pioneerilaagris sõpradega lõket teinud oli. Ja peldiku katuselt eterniiti virutas, et paremini pauguks.
Vennas kuulis seda juttu pisut valesti.
Ta vaikis veidi, nisupõld sahises, ja siis küsisis vend mõtlikult kogu väga noores inimeses öösiti ärkava tõsidusega: "Aga mida tehnikumi inimesed siis sellest mõtlesid?"

Sealt siis perekondlik komme kasutada sõna "tehnikumiinimesed" igasuguste asjasse täielikult mittepuutuvate isikute kohta. (Tegelikult oli asi lihtsalt sõnade "peldiku" ja "tehnikumi" teatavas sarnasuses, mille mahe suveöine tuul ja jaanipäevaks kõrgeks kasvanud sahisev rohi esile tõid.
Aga see kuulmissegadus illustreerib "mida teised mõtlevad"-küsimuse absurdsust päris hästi. Tõepoolest, aga mida mõtlesid tehnikumi-inimesed sellest, et peldiku katuselt eterniiti varastati? Ja kust need tehnikumiinimesed sellest üldse teadsid? Ja mida nemad seal tegid?
Kõik väga kahtlustäratav ja huvitav!)

***

Otsused. Need lihtsalt ei saa alati õiged olla.
(Ehk siis sama teema, mis enne tärne, aga teise nurga alt.)
Kas sa jooksed bussile ja jõuad peale või jooksed bussile ja jääd maha. Ei jookse bussile, kui joostes oleksid jõudnud, ei jookse, aga mõtled hiljem, et vbla oleks ikka pidanud jooksma. Valid kerge jaki, et mitte higistada, aga hakkab lund sadama. Valid paksu jaki ja higistad end oimetuks. Otsustad kõndida ühe peatusevahe jalgsi ja selle aja sees läheb minema ainus buss poole tunni jooksul. Otsustad turvaliselt oodata, igavled, külmetad - ja buss tuleb poole tunni pärast, mille jooksul oleksid jõudnud 5 peatusevahet maha jalutada ja metsast mustikaidki süüa.
Misiganes.
Olen märganud, et on inimesi, kes sarjavad end iga eksi läinud otsuse teemadel. KUIDAS ma ometi nii loll olin, et selle bussi peale üldse tulema hakkasin, kui oli võimalus, et jään maha! Oleksin ometi võinud arvestada, et see läheb välja viis minutit enneaegu!

Nagu... mida paganat. Isegi paavst pole ilmeksimatu. Elamine ja otsuste tegemine tähendabki, et osad neist on valed, ja siis sa elad edasi nende valede valikutega nii hästi, kui suudad. Vormid neist hiljem parima, mida annab. Õpid, aga mitte tingimata ära. Ei ole tegelikult nii, et ühel hetkel oled enda valmis inimeseks õppinud ja siis enam vigu ei tee.
Siukest asja nagu "valmis inimene" ei ole olemas.
Me teeme alati vigu. See on inimliku eksistentsi seadus. Elukvaliteedi määrab ära pigem see, kuidas me ennast ja oma tehtud otsuseid, vigased või mitte, hiljem kohtleme. Kindel viis elada halvasti on neid otsuseid ja iseennast sarjata ning mälestusi mustade plekkidena lõputult südamel kanda kui tõestusi kõlbmatu inimene olemise kohta.

Maailm ei lähe ühegi sinu otsuse pärast lõplikult hukka. Universum on suur ja põnev ning sinu (minu) otsused seal sees kärbsemust. Võta vabalt ja anna oma parim lihtsalt!
Elagem nii, et oleks iseenda seltsis hea olla, ja kõik muu... tuleb nagu tuleb.

Pildil on isik, kes pole kunagi ühtegi viga teinud. Ma ei ütleks, et ta selle üle väga õnnelik tundub.