Ürgkurbuse haardest

Blogi autorit tabas päästmatu arusaam, et tal ei õnnestu olla päris igas pulmas pruut ja kõigil peiedel kadunuke ja ta ei olegi kõigi inimeste jaoks kõige tähtsam maailmas. 
Siis ta hädises.

Väntame sellest väikese filmi.

Stsenaarium

Kaader nr 1.
Miski pruun möga potis. Möga pinnale ilmub mullike. Siis teine. Peagi asub kogu möga innukalt mullitama. Ilmub puulusikas, mis asub möga segama, samal ajal kukub ollusesse mingeid heledaid, tundub, et pisut märgi kribalaid. 
Blogi autor (süngelt): Kui piparkoogitaigna tegemine ka tuju ei tõsta, siis ei tõsta miski.
Puulusikas segab täiesti hullunult mullitavat möga, sinna pudeneb veel midagi natukese riivitud õuna sarnast.
Blogi autori hääl taustal: Nii, värske ingver ja apelsinikoor ka lisatud. Nüüd suhkur (potti maandub suur kogus valget suhkrut) ja varsti paneme või. Aga ma lähen loen igaks juhuks veel korra retsepti, sa sega seni.
Puulusikas segab.
Sama hääl (kaugemalt, hüüab kohkunult): Oi, aga ma unustasin ära! See siirup ei tohi keema minna!

Kaader 2
Sama pott, aga möga on muutnud konsistentsi. Eeskätt on näha palju valget jahu, mida keegi raevukalt puulusikaga segab.
Blogi autori hääl (traagiliselt): Mitte miski ei õnnestu. Olen juhm ja mõttetu inimene. Isegi piparkoogitainas läheb untsu, kuigi seda tegelikult ei ole võimalik nässu keeratagi normaalsel inimesel! Miks ma, loll, siirupi keema pidin laskma?! Eile sündinud või?! Maitseainetel ei ole niisiis mingit maitset enam. Nüüd on 3 kilo pruuni imalat tainast, oh kui õudne on elu ja see on mulle paras!
Teine hääl (noorem ja optimislikum): Aga sega siis teisi maitseaineid juurde!
Blogi autor (soiub): Need jääksid kõik ühte hunnikusse! Vaata, seda asja ei ole võimalik segamini kloppida ju! Isegi jahu ei taha läbi niiskuda!

Kaader 3
Blogi autor, riietatud põlvini kampsunisse, kahte sokki ja pealtnäha ei millessegi muusse, lebab voodis selili, jalad seinale toetatud. Vaikus. 
Vaikus.
Blogi autor: Mul on järgmiseks nädalaks nii palju õppida.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Ma peaks tõesti õppima hakkama.
Vaikus, liikumatus.
Blogi autor: Tegelt võiks hoopis jooksma minna. Kõht on parasjagu tühi.
Vaikus, liikumatus.
Siis ajab blogi autor end jalule ja lahkub.

Kaader 4
Blogi autor istub arvuti taga, ees suur kruus rohelist teed ja pikk riba Kalevipoja shokolaadi. Kaks pisemat riba valget šokolaadi ka. Tühi kõht tõi tagajärjed ilmselt.
Raamatuid ja vihikuid täis aknalaualt mõõdab väga suur musta frakiga kass naist jäiselt põlgliku pilguga.
Blogi autor (võtab suutäie šokolaadi, pominal): Feissbuuk, võrgupäevik, mailikast, dragon, ulmeleht. Mitte keegi mitte kuskil pole mitte ühtegi isiklikku kirja saatnud. Muidugi, milleks seda.
No kurat, aga äkki on vähemalt palka makstud? (klõbistab klahvidel) Ja... ei, muidugi mitte. Milleks mulle raha.
Blogi autor kohendab kampsunit ja näeb mõrumasohhistlikult rahulolev välja. Klõbistab veel.
Blogi autor (oiates): ...ja skaibis ka keegi ei räägi muga! Kas tõesti peabki õppima hakkama?

Kaader 5
Blogi autor peseb külmkappi. Seestpoolt.

Kaader 6
Blogi autor riputab pesu kuivama. Taustal hakkab vaikselt laulma Brodka.

Kaader 7
Blogi autor koristab lastetoa põrandalt mänguasju. Brodka hääl üha valjeneb ja koristaja liigutused muutvad järjest tantsulisemaks.

Kaader 8
Blogi autor, punases öösärgis (mis ilmselt peitus põlvini kampsuni all), vasakus käes millegipärast sõrmedeta must kinnas, teeb laste voodeid üles, tantsides, lauldes, puusi nõksutades ja vahepeal kõrges kaares üle madratsi karates nagu kitseke.



Loo moraal: kui saab kuidagi õppimist vältida, tasub seda iga hinna eest ka teha.
Moraal nr 2: Brodka päästab päeva.
Ja vbla ka moraal nr 3: vähem riideid on parem =)