Kommunikatsioonihäired

...ja siis ma sirutasin talle käe, tema ainult viipas vastuseks ja mina seisin seal nagu loll oma väljasirutatud käega*.
Muigasin, kergitasin kulmu (seda sai noores põlves ühel suvel hoolega harjutatud ja enam meelest ära ei lähe) ja mõtlesin, kas peaksin äkki kohe pikemat aega niimoodi seisma nüüd, et näidata -  mul ei ole tema poole pihu sirutamise pärast piinlik. Näed, sirutasin ja sina ei võtnud vastu.
Aga see tundus nii vastikult süüdistuse moodi, et surusin rusika taskusse, naeratasin ja kõndisin edasi. Võib-olla ta skaibib mulle midagi mõni teine kord.
Võib-olla ei.
Mina olen kätt pakkunud, see osa on tehtud, kui ei taha, pole vaja.

Alles hiljem mõtlesin, et võib-olla oleksin pidanud peale käima.
Võib-olla ikkagi ongi nii, et neid sõpru, kellega sa saad seista selg selja vastas, temale toetuda ja teada, et ta ei kao sealt vaikselt ära, ei leita distantsi hoides. Ei leita õlakehitusega "ega mul sind tegelikult vaja ei ole" öeldes, oma mõtteid muigega kattes ja kaarte vastu rinda hoides.
Võib-olla on nii, et see on nagu abielu. Kui sa tõesti tahad end teise inimese poole sirutatada ja puudutada, siis möödavaatamine ei tohiks olla aktsepteeritav vastus.
"Ei" oleks küll aktsepteeritav vastus, aga mitte teesklemine, et pole olnud, ei näinud, ei oska sellega toime tulla.

Võib-olla.

Aga kuidas sel juhul suhtuda "no kui sa väga tahad, eks sa siis suru mu käsi ära" virilasse nõusolekusse? Mina küll tahaks alati nördida seepeale, oma käe taskusse tagasi panna ja minema kõndida. Ehk isegi teele maha sülitada, juhuks, kui keegi mind selja tagant jälgima peaks.

Võib-olla võidavad ent armastusemängud lõpuks ikkagi need, kes ei lase end virilast ilmest peletada. Kelle jaoks isegi "ei" aktseptseeritav vastus pole ja kes lihtsalt ei anna järele, ei anna, ei anna ja ei annaGI. Jaksavad oma aja ära oodata. Ühel hetkel on ju igaühel kedagi enda lähedale vaja, sama pakiliselt, kui käsi tahab veritsevat haava kinni suruda.
Mõnes mõttes kõlaks see äraootajate võit nagu hea ja õiglane maailmakord.
Mõnes mõttes ei saa ma aru, kuidas saab üldse mõelda, et suhetes saab keegi "võita". Suhted ei ole lõppresultaat (lõppresultaat on alati surm, kas suhte või mõne osapoole oma), suhted on protsess. Kuidas sa võidad protsessis? Võidab see, kel on kõige lõbusam.
Ja mis lõbus see enda peal tallata laskmine ikka on?

Aga kui tegelikult astutakse kogemata? Või kui juhtub, nagu minu eelmise postituse kirjaga - kõik oli ilus ja hea v.a. et vastuvõtjal parasjagu olid silmad kinni või kasvas pimetähn parasjagu terve silma suuruseks vms? Kui palju anda uut võimalust neile võib-olla-pimedatele?

Ringiga alguses tagasi. Inimsuhted on keerulised.



* Loodan, et armas lugeja mõistis - käesurumise näol on tegu metafooriga**. Päris käeandmine tänapäeval vaevalt enam kedagi niimoodi morjendab, et sellest võrgupäevikusse sõnu teha.
** Jah, ikka veel arvan, et metafoor on kõige rumalam viis millestki rääkimiseks. Lihtsalt ega ma olegi eriti tark.