Vahearuanne

Peale ligi kolmenädalast enam-vähem haiget perioodi võtsin jälle toenglamangu sisse.
Paistab, et igavese 45 kätekõverduse probleem on omamoodi ka õnnistus, sest 45 on jätkuvalt tehtav =) Seda hoolimata tõsiasjast, et treeningute vahepealne katkemine jõudis eile kohale mu seljale, mis esimest korda haiglas praktiseeritud aja jooksul võttis kätte ja asus valutama. Seni ma tundsin küll, et ajuti kisub natuke valusaks, aga kui siis taas ergonoomiliselt olla, tõmbas kohe tagasi. Eile aga läks valusaks ja siis kohe valutaski, õhtuni välja.
Ikka veel tuikab pisut.

Ning õues on kevadised loojangud, kevad ja sügis on hullude loojangute ajad, ning jooksmaminek tundub vähem nagu talisuplus ja rohkem nagu lihtsalt õues luusimine ja looduse imetlemine, selline natuke erksam jalutuskäik.
Mitte et ma pärast viimast korda kunagi veebruaris pikemalt kui 500 meetrit rongijaama joosta proovinudki oleksin.
Aga tunne jooksumõtte osas on hea vähemalt.

Et ma läbisin vastselt oma kliinilise praktika esimese mooduli (sisehaiguste õendus), on vast hetk panna kirja vahekokkuvõte. (Mitte praktikamappi, vaid siia, kuna olen mapiga nagunii hilinenud ja enam vahet pole - sama hästi võin oma amtelikke dokumente ka homme hommikul täita. Hilinemine 4 või 5 päeva on juba ebaoluline erinevus.)

Õendustoimingutest suudan üsna vabalt:
* teha lihasesiseseid süste 
* lahustada ravimeid, kui on ette antud, mida millesse ja mis vahekorras
* mõõta vere glükoosisisaldust glükomeetriga
* täita tilgutisüsteeme
* panna tilgutit külge ja võtta jälle maha
* süstida läbi kanüüli
* vahetada plaastreid
* vahetada (või ära võtta või panna) port a cathi nõela
* mõõta vererõhku
* võtta vereanalüüse läbi subclavia või eelpoolmainitud pordi
* panna valmis inhalatsioone
* määrata veregruppi
* vahetada vere(elementide)ülekandel süsteemi ühe koti küljest teise külge
* sorteerida prügi

Mõningase raskusega (loe: tekib veel ärevus ja/või tulemus on ebakindel - vahel läheb miski nässu) suudan ka

* panna veenikanüüli
* võtta veenivere analüüsi nõelaga
* puhastada ja siduda pindmisi haavu
* puhastada ja siduda diabeetilisi haavandeid
* puhastada ja siduda lamatisi.


Vahetult toimingute juures tundub kõige raskem teha mingit endale juba rutiinsena tunduvat tegevust mõttega. Pidada meeles, et alati on risk anda valele patsiendile vale ravimit või muidu mingi kole segadus kokku keerata. Pidada meeles, et alati tuleb kindaid kasutada. Pidada meeles, et alati tuleb nime küsida. Pidada meeles, et (NB!) seljavalu vältimiseks tuleb alati tõsta voodi toimingute tegemise ajaks oma puusa kõrgusele.

Põhimõtteliselt tundus praktikal kõige raskem mu rolli ebaselgus - ühest küljest sebisin ma seal ringi nagu täieõiguslik töötaja, pihud täis ravimeid ja nõelu, ning patsiendid küsisid minult kõikvõimalikke asju, eeldades, et ma tean. Ma ise ka leidsin, et minu asi oleks ju teada. Teisalt aga teadsin tegelikult ainult seda, millest hommikusel koosolekul räägitud oli ja natuke ravimiinfo lehtedel kirjas olnut samuti. Inimesed tahtsid teada oma haiguste ja hädade kohta, mina aga sain öelda ainult seda, et sellest räägib arst - ega teadnud isegi seda, millal arst näole annab.
Oleksin meeleldi asju, millele õed vastata ei osanud, otse arstide käest uurinud - vähemalt koolis räägiti meile, et patsiendiga suhtlemine, tema hirmude hajutamine ja tema informeerimine on õe ülesanne - aga vastupidiselt sellele koolis räägitule selgus haiglas, et õde on see inimene, kes kogu aeg jookseb ja kel on alati kiire, aga arst see, kel on aega ka inimesega tema muredest rääkida. Õed tegelevad ravimite ja protseduuridega, patsiendiga suhtleb arst.
Arstidega aga minul, õendustundengil, õigupoolest mingit otsesidet polnudki. Vahel ikka nägin, aga ei teadnud, kas on ok rääkima ja küsima minna - ja siis ei läinudki.
Raske oli aru saada, mismoodi on õige käituda - kas nagu päris õed või nagu keegi arstitaoline, aga palju-palju lollim? Mis üldse oli tegelikult minu kui praktikandi eesmärk? Kas õppida kohalikku töökultuuri või püüda teha läbi seda, mida koolis õpetati?

Aga kokku mulle ikka väga-väga-väga meeldis mu sisehaiguste praktika.

Kirurgia oma natuke kardan - alles ma õppisin ühed asjad ja inimesed enam-vähem selgeks, nüüd muutub kõik jälle. Ja kuna see praks oli nii tore, vaevalt see uus parem või sama heagi olla saab.
Aga noh - raskused on selleks, et neid võita. Vähemalt pole mingit ohtu vaimselt lubjastuda =P

Pildi varastasin netist, tegu ei ole minupoolse patsiendi delikaatsete isikuandmete lekitamisega.