Aina töö ja töö ja töö

Kui ma ei saa oma lugu tähtajaks valmis, kas ma siis olen kirjanikuna läbi kukkunud (võimetu süstemaatiliselt ja stabiilselt oma tööd tegema) või pigem tõeline kunstnik (perfektsionist ja rassib parima võimaliku tulemuse nimel, keeldudes rahuldumast pooletoobisega)?
Ma ei tea.
Ma ei tea isegi seda, kas mu tunne, et jõudu üldse ei ole, aega üldse ei ole ja tervist napib ka, on adekvaatne olukorrakirjeldus või tuleneb lihtsalt sellest, et mul pole kits piisavalt kaua toas olnud. Üks hea tuttav just hiljuti kirjeldas seda fenomeni:
"Kui mul oli üks väike laps, olin ma kogu aeg nii väsinud ja tundus, et üldse ei jõua. Kui mul oli kaks väikest last, olin ma ka kogu aeg nii väsinud, tundus, et üldse ei jõua ja miks peab just minul nii raske olema? Kui mul oli kaks väikest last ja ma läksin veel kooli ka, tundus, et üldse ei jõua, miks peab minu elu nii raske olema ja no appi-appi, ma lihtsalt ei suudagi enam midagi! Ja nüüd on mul kaks väikest last, käin koolis ja tööl korraga ja mõtlen, kuidas ma üldse ei osanud hinnata seda rahu ja vabadust, mis tookord oli!"

Vabalt võib olla, et tegelt on mu elu lihtne (lisaks rõõmus olemisele, mida ma ei hakkagi salgama) ja ma lihtsalt ei saa sellest ise veel aru, vaid käin väsimuse ning paha tuju väljavalamiseks võõrastes blogides lällamas täiesti mingi õigustuseta.
Mis tegelt ka ju viitab, et mul on liiga palju vaba aega, mitte liiga vähe.

Lähen parem ja kirjutan mõne seksistseeni.