Kuidas küla koerale...

Tundub, et maailm tegeleb õiglane ja irooniline olemisega.
Nt vedeles mul täna hommikust saati vannitoas suur pesukauss märja pesuga. Kella 4 paiku läksin seda pesu siis viimaks välja viima ja, välisukse lahti teinud, mida ma näen? Tumedaid vihmapiisatäppe, mis tekivad välistrepi seni kuivale kivile!
Nojah, ronin siis üles tagasi, laotan pesud tugevneva vihma hallis valguses lastetoa varbseinale ja esiku kapinuppudele laiali - ja olge lahked, pool tundi hiljem särab õues taas päike.
Panen pesema uue masinatäie. Päike, päike, päike, päike - kuni pesu on ära pesnud.
Siis on jälle vihm.

Kaotasin jälle ära oma päevukate ülaosa.
See on nagu mingi needus juba. Või siis püüab maailm mulle midagi öelda.
Vbla on päevukate ülaosadega samamoodi, kui raha ja kodutehnikaga? Et nad tahavad, et neid armastataks, et neist hoolitaks, et nendega tegeletaks? Ja kui sa seda ei viitsi, vaid kehitad õlgu ja mõtled "Küll kuidagi ikka saab" (nt ei lase end segada sellest, et päevitusriideid pole kaasas, võtad särgi ikkagi jõe ääres ära ja päevitad ülemist kehapoolt pesuväel), siis on maailm õiglane ja läkitab su päevukad (ja raha, sest kuidagi ju ikka saab) edasi sinna, kus neid rohkem armastatakse?
Ning need torud, mis seina sees lekivad, seisavad seal omaette ja töömees Gennadi külaskäigust hoolimata jätkuvalt katkistena, kuna sina harjud end pesema pesukausis keset kööki, ja juukseid küürid otse köögi kraanikausis. Sest maailm taipab ju ära, et sa oled selline inimene, kel tegelikult on üsna pohh, kas tal on võimalik end dušinurgas pesta või peab orgunnima mingi loomingulise lahenduse. Ja siis keerab mõnuga. Sest sa ju ei sure selle kätte!
Sel torude asjal on, tõsi, ka plusspool: enam ei ole köögi kraanikauss pidevalt musti nõusid täis. Kuna see on ju ühtlasi ka pesunurga eest. Ja ennast on jube ebamugav pesta mingite tomatikastmega koos olevate pannide ning taldrikute kohal!

Ma natuke mõtlen, kas maailm teeb varsti mu inimestega samamoodi. Saadab nad sinna, kus neid rohkem hoitakse, kus sõrmeotsad on siidisemad ja sosinad sisukamad?
Sest inimesed on mulle kallid küll. Ma mõtlen neist tihtilugu, mõtlen kohe tugevalt, nii tugevalt, et nad võiksid seda lausa tunda - aga ometi ei tee ma enamasti midagi, et nendega koos olla.
Ja siis võib ju juhtuda, et maailm võtab nad ära? Nagu päevukad. Viib nad kuhugi, kus neist rohkem hoolitakse, antakse neile küpsiseid, kallistusi, kvaliteetaega ja huvitavaid mõtteid.

Mul, nagu võib käesolevast võrgupäevikust näha, ei ole paraku eriti huvitavaid mõtteid, mida kellegagi jagada. Alalise väsimusvirina asemel pakun erutavaks vahelduseks välja ainult jutu sellest, et ilgelt äge on, kuidas saab magama minna igal ajal, kui tahan.
Eile magasin 4 tundi lõunaund nt. Täna kisub ka nagu juba voodi suunas. Ei, ma ei ole sel kevadel/suvel soojas vees ujumas käinud (ainult korra mingis Lahemaa meres, kus vesi oli selline, et jääkuubikud peaaegu kõlisesid ihu vastas). Ei, ma ei ole praktika lõppemisest hoolimata jälle korralikult treenima hakanud. Ainult korra jooksin sealsamas mere ääres tallad liival villi. Ei, ma ei ole eriti päevitanud, mingit aiatööd teinud, saanud paremaks, tugevamaks ja ilusamaks inimeseks...

Aga ma olen maganud. Ja kavatsen seda kohe jälle teha.
Võib-olla (VÕIB-OLLA) täna õhtul otsustan, et olen välja puhanud, ja lähen oma vastikute natuke hõõruvate tossudega jooksma. Sest tegelikult on see koomasarnane "aga nüüd ma puhkan ja magan ja paranen haigustest"-seisund pärast praktika lõppu juba viis päeva kestnud ja omamoodi õudne hakkab juba. See inimene ma nüüd ka olla ei taha, kes ainult sööb, magab, teeb süüa, sööb, magab ja vahepeal loeb teismeulmekaid ja vahib facebook'i.


Õnneks on vähemalt märgata olulist elavnemist mu kujutlusvõime ja kirjutamistahte piirkonnas.