Eile oli eelviimane praktikapäev.
Ööl enne seda otsustasin magamise asemel tülitseda, sest nii raske on leppida mõningate isikute hallide silmade ja liivakarva juustega. S.t. ma saan ju mõistusega aru, et see on sünnipärane ja omapära, ja sinna pole suurt midagi parata. Aga ikka vihastasin. No misMÕTTES ta niimoodi teeb?!
Enne seda tülitsemisööd oli veel üks praktikapäev, mis algas muidugi kell 6, ja magama läksin ma enne seda muidugi peale 23.
Kokku tähendas see, et olin väga magamata sel eelviimasel praktikapäeval e. eile. Nii magamata, et maailm kippus silme ees hanguma ja kaks esimest tundi, kui ma aina nuuskasin ja silmist rähma pühkisin, ei tulnud isegi pähe, et vbla ma võiks näiteks haige olla või midagi.
Kraadimiseni jõudsin alles pärast seda, kui kaks korda oli nina verd jooksnud - mul on selline omapära, et palavikuga kipub nina verd jooksma.
Oli mingi närune 37.1 - koju ju ei lähe selle pärast, aint sitt on olla ja tööd ei taha teha. Kuidagi lohisesin päeva lõpuni, tõin paduvihmas sörkides ja vappekülmas rappudes lasteaiast lapse ära, jõudsin koju, sõin.
Kell 21.40 läksin magama. Uinusin nagu kivi,olles varustatud kindla teadmisega, et kui organismi varud on nii ära kasutatud nagu minu omad, maksab vähe magamine väga koledasti kätte.
Kell 21.56 tõmbas Poeglaps kodustesse kõrgustesse pürgides nõudekapist ülemise riiuli alla, nii et kostis enneolematu klirin, mürts ja ehmunud lapse nutt. Tõusin segaduses ja õuduses taas vertikaali, tuvastasin olukorra ja koristasin pool tundi kilde mingis täiesti mõistetamatus vaimuseisundis, kus sa pole isegi ärritunud, sest maailm käib silme ees üles-alla ja millestki ei saa aru.
Sain terve kilekotitäie katkisi nõusid.
Vähemalt on nüüd natuke vähem muret sellega, et kodus on liiga palju klaasi, portselani ja savi.
Ja täna on mul silme all lisaks väga huvitavad varjud ning toit maitseb nagu vineer, sest maitset ei tunne enam. Muuhulgas ei tunne ka maohappe hapusust oma suus, mis on phmt ju tore. Ainult et mu meelest hakkab hape hammastele juba, sest need üleni tuikavad.
Muidu - taipasin, et olen ikka veel oma Väikelinnas sisserändaja.
Siin toimub täna miski laulupidu, rongkäik möödub minu majast, ent mul pole vähimatki huvi asja jälgida. Mõtlesin, et kellelgi ei ole, aga tabasin siis juhtumisi aknast välja vaadates elanikke viiest naaberkorterist, mõned neist pealegi täiesti normaalsed noored inimesed.
Siis tuli meelde, et mulgi laulupeol ma käisin ju ise ka - sest mulgina ma end tunnen. Siin aga... siin ma nähtavasti lihtsalt peatun. Kohalikku kolkapatriotismi kütvad üritused lähevad mulle korda vähem kui kärbsed prügikastis.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Äkki oli see hoopis lastekaitsepäev, mitte kohalik patriotism. Vähemalt Tartus mürtsus pill täna peamiselt sellepärast - "peamiselt", sest jalgrattavõistlus tahtis ka oma mürtsu saada.
VastaKustutaMa loodan, et sa oled nüüd ikkagi magada saanud; ja loodan, et sa ei pahanda magamisteemalise tsitaadi üle, mis magamata peast võiks narrimisena tunduda; aga oli lihtsalt huvitav kokkusattumus, et su väsimuspostituse ilmumise paiku sattus mul "Maitse füsioloogias" ette just see koht:
VastaKustuta"Quoi qu'il en soit, quand l'homme a joui, pendant une certaine durée, de la plénitude de sa vie, il vient un moment où il ne peut plus y suffire; son impressionnabilité diminue graduellement; les attaques les mieux dirigées sur chacun de ses sens demeurent sans effet, les organes se refusent à ce qu'ils avaient appelé avec plus d'ardeur, l'âme est saturée de sensations, le temps du repos arrivé.
Il est facile de voir que nous avons considéré l'homme social, environné de toutes les ressources et du bien-être de la haute civilisation; car ce besoin de se reposer arrive bien plus vite et bien plus régulièrement pour celui qui subit la fatigue d'un travail assidu dans son cabinet, dans son atelier, en voyage, à la guerre, à la chasse ou de toute autre manière.
À ce repos, comme à tous les actes conservateurs, la nature, cette excellente mère, a joint un grand plaisir.
L'homme qui se repose éprouve un bien-être aussi général qu'indéfinissable; il sent ses bras retomber par leur propre poids, ses fibres se distendre, son cerveau se rafraîchir; ses sens sont calmes, ses sensations obtuses; il ne désire rien, il ne réfléchit plus; un voile de gaze s'étend sur ses yeux. Encore quelques instants, et il dormira."
Sõna "homme", võib siin rahulikult "inimeseks" lugeda, arvan ma.
Ja veel kord, ma loodan, et sa oled kirjeldatud mõnusid juba taas tunda saanud.
no ja vastukaaluks on täna ees jälle selline lõik:
VastaKustuta"Comme tous les plaisirs, le sommeil devient une passion; car on a vu des personnes dormir les trois quarts de leur vie; et, comme toutes les passions, il ne produit alors que des effets funestes, savoir: la paresse, l'indolence, l'affaiblissement, la stupidité et la mort."
Sellega võib ennast lohutada, kui pole aega magada.
aahhhh, ei ole olemas: üks kahest robotite äratundmise sõnast on praegu "tired".