Kõik inimesed ei ole kalurid

Olen õngitsemist üsna vihkama hakanud.
S.t. päriselt kala pole ma kunagi püüdnud, ei õngega ega ilma, aga on teatud tüüp inimesi, kes kui näevad, et sa oled hädas, leiavad, et vist peaks aitama, ja siis otsustavad anda sulle õnge ja mitte kala.

Näiteks õpetavad, kuidas mingit asja ümber õmmelda. Või kuidas arvutist pahavara ära saada. Või otsivad sulle mingit aeganõudvat halvastitasustatud tööd, kui sul on raha otsas. Vms.
Iseenesest on see neist ju kena. Kulutavad oma aega, oma tähelepanu ja teoreetiliselt on mul edaspidi elu kergem ja ma oskan uusi asju ka lisaks.
Kahjuks praktikas see nii ei käi.

Praktikas on hoopis nii, et ese, mida ma olen kaks päeva raevukalt ümber õmmelnud, on nüüd hoopis teistmoodi kõlbmatu selga panna kui enne, aga lisaks olen ma sinna ära kulutanud kaks päeva oma eluajast, tohutul hulgal närvirakke, mingi hulga kena uut kangast - ja mul on absoluutse läbikukkuja tunne, sest ma ju tegin, mis mulle öeldi, nägin nii palju vaeva ja ikka on peldik.
Või on mul uuesti installitud uus windows tuliuute programmidega, ainult et juhuslikult võtab see kõik arvutis umbes 300 mega rohkem ruumi kui vana versioon, ja ma ei saa enam korraga muusikat kuulata ja kirjutada, sest mu peamiselt kirjutusmasinafunktsiooni täitmiseks ja juutuubi-ketramiseks mõeldud vana arvuti on iga liigutuse peale koomas, ja lisaks olen ma ka selle lõbu peale kulutanud terve päeva oma kallist eluaega ja lugematuid närvirakke ning tunnen end selle kõige tagajärjel küündimatu inimesena, kes teeb küll tööd ja näeb vaeva, aga suudab endale kokku keerata ainult teistmoodi sita kui varem. Ja kui ei taha seda kõike tagurpidi uuesti teha, peab nüüd kuskilt leidma lisaraha ja lisaosavuse lisamälu hankimiseks ja kastile külge liitmiseks.
Või võtab see lisatöö viimsegi vaba- ja uneaja riismed, mis mul veel alles on, ja lisaks on lisasissetulek nii minimaalne, et seda pole eelarves õigupoolest märgatagi, ja ma teeninuks ilmselt kokkuvõttes paremini, kui ma selle aja lihtsalt kirjutamisele pühendanuks - ja arvestame, et ega selle kirjutamistöö eest ka just palju ei maksta, on ju. Ja mul on närvid läbi, peal tunne, et olen kõiki alt vedanud ja lisaks ka loll, et ei saanud kohe aru, et see asi on töömahukas ja raske, mitte mingi kiiresti-valmis-visata-ja-mündid-kokku-korjata-värk. (Õnneks see tööasi oli ammu, viimasel ajal ma enam nii rumal ei ole ja suudan siiski tööpakkujatele ka ära öelda, kui tundub, et asi ei tasu end ära.)

Ühesõnaga, mul on õngedest suhtkoht kõrini.
Pole aega ja jõudu, et neid kõiki korralikult käsitlema õppida, seda enam, et igasugune käsitöö on mulle lapsest saati võõras ja imelik teema olnud. Ega mulle ei pea kala andma, kui ma nutan ja teil seda parasjagu ülearu pole, võib ka lihtsalt halisemist kuulata, kaasa tunda ja pai teha.
Ausalt, see töötab hulga paremini kui järjekordne õng, mida ma pean kasutama õppima, ei saa asjadele pihta ja tahan hiljem meeleheites rongi ette viskuda, sest kuidas ma siis ometi nii loll ja nii võimetu olen, et kõike ei oska.