Eelmisel nädalal tekkis skaibis moment, mil adusin, et mu tavaline seltskond ja üks teine seltskond ei ole päris ühesugused.
Põhjendasin mõningatele seal teises, et miks ma pole ära leppinud inimesega, kes on mulle küll ebasümpaatne, aga ma ei vihka teda. (Ma ei vihka kedagi.) Põhjenduseks oli "mul pole temast mingit kasu ja pole ka huvi talle kasulik olla".
Keegi kuskil mu sees isegi küsis vaikselt, et kuule, kas on tark niimoodi väljenduda inimeste ees, kes seniste vaatluste põhjal ei hakka vihastades mitte olukorda analüüsima, vaid sõimama, aga ma ei kuulanud teda. Mõtlesin küll hiljem talle teatud hämminguga tagasi; sellele osakesele minust, kes tegelikult ei olegi sotsiaalne idioot ja rõõmus lollpea lõppematu lihtsameelse usuga, et kui mina midagi halba ei mõtle, ei arva ka teised, et ma midagi halba ütlesin.
Aga jooksvalt ma teda ei kuulanud ja siis mulle öeldi mõnesid asju. Mitte isegi agressiivselt, vaid nagu... pettunult. Läbi lillede pettunult, aga siiski pettunult. Et olengi siuke inimene, kes vaatab oma suhetes kasu ja isegi ei häbene seda tunnistada, oijah, oijah.
Mul oli umbes selline tunne, nagu oleksin pidulauas avalikult tatti söönud.
Täna lahkasin mõttes oma suhteid ja nende karedusi-siledusi erinevate inimestega. Lahkasin võtmetes "väärtuspunktid", "sotsiaalne kapital", "kulud" ja "saadavad hüved" (nt vaimne ja emotsionaalne nauding on ka suhtest saadavad hüved, onju).
Et oleks selge, miks ma seda lahkamist siin kirjeldan, siis: seepärast, et ma EI teinud seda võtmetes "armastus" ja "sõprus".
Ma vist ei oskagi nendes võtmetes väga midagi mõtestada ja tõdeda - peale selle, et "see vist on see". Et see vist on see, mida nad sõpruseks kutsuvad, kuigi päris kindel ma ju ei ole, sest raamatutes käivad need asjad ikka veits teistmoodi. Aga see hetk oli vist see, mis on armastus. (Muide, armastus defineeriti ära. Olen rahul.) Lahe!
Mul selle tüübiga, kellega ma ei viitsi ära leppida, sest ta on mulle kasutu, on vist see, mida nad vaenuks kutsuvad.
Aga ega ma päris kindel ei ole.
Õudselt raske on ühel ja samal ajal suhteid mõtestada (ilma mõistusliku analüüsita ma aga ei oska eriti üldse suhelda, nii et mõtestada on vaja) ja neid suuri kõlavaid sõnu ka reaalselt ja tunnetuslikult läbi teha.
Ikka on vaja endale suhete rägastikus tee tegemiseks appi võtta kaost korrastavad tööriistad "sotsiaalne kapital", "punktide saamine/kulutamine" ja "kasu".
Meeldimine, jaa, see on teistmoodi. Meeldimine on selline kõhutunde värk, et seda väga juppeks ei võta. Igatsus, kirg ja armumine on ka sama sorti loomad.
Aga kõiges muus, kogu tegutsemises, mida mingit laadi suhe nõuab, tuleb mu aju ja annab kehale korraldusi, kuidas olla normaalne partner selles ja selles suhtes, anda nii, et mind hinnataks, ja välja arvestada, et minu saadav kokkuvõtteks teisele liiga kalliks ei läheks jms.
Ega ma alati õigesti ei arvesta, aga vähemalt mingit arvestust ikkagi pean.
Ma ei saa teisiti, see on ühtaegu automaatne ja samas ellujäämiseks hädavajalik. Umbes nagu hingamine. Ei oska neid asju isevoolu hoolde jätta, kogu aeg kalkulaator töötab. Headel aegadel kostab sealt rõõmsat vurinat teemal "side tugevneb, punktid kogunevad mõlemale poolele ja pole isegi vaja pingutada, oh milline mõnu". Kiiretel, aga siiski meeldivatel perioodidel lüüakse kokku "kaks korda järjest oled juba kokkusaamisest ära öelnud/olnud armetu kalanäoline selts, kes räägib ainult ilmast/söönud-sõitnud-vedelenud teiste kulul, kui sa nüüd ka võtmise asemel andma ei hakka, siis su sotsiaalne level tema/nende juures langeb!" Ja halbadel aegadel käib tõsine arvestus "kui palju ma võin veel aega ja tähelepanu võlgu võtta, ilma et side päris ära kaoks? Kas seda annab äkki šokolaadikoogiga natuke kompenseerida?"
Ainsa tõsisema lohutusena selle pideva "ma olen pettur, kes teeskleb suhtlemist"-tunde juures tuleb arvesse, et mu tavalistes seltskondades on umbes minu sorti analüüsijaid pealtnäha kuskil 70-80%, ja siirad loomulikud tundeinimesed, kes teevad, mis pähe tuleb (seejuures enamasti õigesti), on hoopis ise kasin vähemus.
Enamasti me kõik mõtlemegi sellele teadlikult, et kuidas jätta teisele arusaadav teade oma sümpaatiast tema vastu, kuidas olla siiras nii, et see ka siirana mõjuks, kuidas lohutada lohutavalt, seejuures võltsilt käitumata jne.
Õpime eheduse väljendamist, sest ehedalt ehe olla iseenesest ja pingutuseta ei oska.
Kõik meist ei ole mingid autistid või muidu veidrikud seejuures, üldsegi mitte - kuigi kõik need analüüsijad siiski on ühes suhtes sarnased: nad on üle keskmise intelligentsi ja tähelepanuvõimega.
Võib-olla ongi nii, et kui juba oskad oma käitumist ja siseelu ratsionaalselt jälgida, kaotadki automaatselt võime seda kõike puhtalt ja filtrivabalt tajuda?
Ja pead hiljem eraldi õppima, kuidas rääkida tõtt nii, et seda usutaks.
See on muuseas väga raske - palju raskem, kui valetada nii, et sind usutaks tõtt rääkivat.
Sest kui sa teadlikult püüad rääkida tõtt, ainult tõtt ja ei midagi peale tõe, nii, et seda usutaks ka tõde olevat, on sul samas sees tunne, et sa petad selle šõuga iseend, on väga piinlik ja kogu kehakeel tahaks öelda "ma olen pettur, ebausaldusväärne ja molkus!"
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kui püüda teadlikult rääkida tõtt, siis on kohe see pidur juures, et peab kogu aeg kaaluma, kas see, mida ma praegu kohe suust välja ajama hakkan, on ikka piisavalt tõene. Ja mis tõesusedefinitsiooni ma üldse kasutan jne.
VastaKustutaLoomulikult võtab see spontaansust vähemaks, sest spontaanselt võib välja partsatada midagi, mis neile kriteeriumidele üldse ei vasta. Midagi, mis on väga siiras ja läheks valedetektorist ludinal läbi, aga mis põhjalikumas tõesuskontrollis häbiväärselt põruks.
Vbla veidi mööda näide, aga ma mäletan, kuidas ma lapsena vaatasin telekast mingit poliitikut, kes ladusalt valetas - üldiselt ka kõik teadsid, et ta valetab, ja ta teadis ka ise - ja imestasin, et kuidas tal see nii kiiresti ja kergesti tuleb, mõtlemisaega nagu ei olekski vaja. Isa pakkus vastuseks, et see ongi lihtsam kui tõtt rääkida, tõtt rääkides peab kogu aeg takerduma ja mõtlema, kuidas nüüd täpselt oligi.)
Aga... kui on vaja parajasti tundeid väljendada, võib spontaansus olla usaldusväärsem, sest rangele tõesusanalüüsile jääb muist kõhutundeid kahe silma vahele või heidetakse kõrvale kui mingi jama -mis ei tee neid olematuks. Siin varitseb see oht, mille kohta ma lugesin kuskilt kena nimetust "mõtlemine iseendast kolmandas isikus". See kolmandas isikus mõtlemine on jube hea meetod, kui inimese probleem on liigne impulsiivsus ja nende impulsside halvad tagajärjed. Aga kui inimene oli viimati liiga impulsiivne kunagi kolmeaastaselt ja kolmandas isikus mõtlemine käib juba automaatselt, siis oleks hea, kui oskaks seda vahetevahel ka välja lülitada, sest kolmandas isikus mõtlemine tähendab paratamatult, et osa asju jääb teada saamata, nagu teiste inimeste puhul ikka.
Teised ei taha meilt ainult head enesevalitsust ja head käitumist, nad tahavad vahel kontakti ka - aga mismoodi nad peaks meiega kontakti saama, kui meil pole iseendagagi kontakti?
Tõesuse kohta: puhtalt kiusamiseks meenutan veel, et suvalises mittetriviaalses ja mittevastuolulises süsteemis leidub alati vähemalt üks niisugune väide, mida ei saa süsteemi raames ei tõestada ega ümber lükata; vähe sellest, süsteemi raames pole võimalik isegi tõestada süsteemi enda mittevastuolulisust.
VastaKustutaNii et kui tahta üldse midagi öelda, siis tekib varem või hiljem tõesuse ja järjekindlusega raskusi.
ja teisest küljest (sest ega asjad ometi lihtsad ja mustvalged ei pea olema) - spontaanne tundeplärtsatus ei pruugi ometi mingeid müstilisi "tõelisi tundeid" väljendada, sest tõelised tunded on tavaliselt segased ja käivad üksteisele vastu; spontaanne pahvak on võimalik siis, kui üks neist teistest parajasti teerulliga üle sõidab. vt näiteks seda, kuidas stereotüüpsel agressiivsel jõmmil on kõige kergemini ja spontaansemalt väljendatav tunne viha, mis ometi ei tähenda, et tal muid üldse ei oleks.
VastaKustutatl;dr: vaevalt et spontaanne tundeväljendus väljendaks kogu spektrit, pigem jääb ikka ühekülgseks.
ja järeldus: kui oma tundeid analüüsima jms trikke tegema õppinud intellektuaalne inimene suudab ringiga tagasi tulla ja õppida teisel ringil uuesti spontaansust sisse lülitama, siis on tal paremad šansid kogu tunnete kirevuse väljendamiseks, sest kui juba õpid midagi teadlikult sisse lülitama, saab seda teha ka teiste kui teerulltunnetega. Tal on siis võimalik väljendada tundesegasust ja vastuolusid.
see on see point, et "saage nagu lapsed" ei ole sama, mis "jääge nagu lapsed". a õigust öelda ei ole algse spontaansuse minetudes enam nagunii valikutki. tagasi ei pääse, ainult edasi.
Ega ma tegelt ei kannata selle all, et nagu teeskleks suhtlemist, kuigi püüan samas päris olla. Enamasti ma ju siiski naudin seda vahetut protsessi ja kalkulaator käib pigem selle järel mingite järelduste ning tulevikuplaanide tegemise juures ringi.
VastaKustutaAga see, et on inimesi, kelle jaoks "kasu" mõte suhete juures tundub täiesti väärastunud, meenutas mulle ootamatult, et osad inimesed teevad teistmoodi.
ja siis veel see ebamäärane "öelge, et ma olen ok ja kõik on normaalne ja sa teed ka nii".
VastaKustutaKuigi murca juures (mu arvuti tervendati ära ja ma saan ta blogi avada jälle, hoolimata miljonist originaalsuuruses pildist!) just räägiti, et "armastus" peaks olema vastus ja siis mul hakkas veits jube.
Sest sittagi see armastus mul üle aasta kestaks ilma teadliku söötmiseta.
Ma ei usu, et keegi suhtleks kellegagi, kes talle üleüldse ei meeldi ja kellega suhtlemine ei pakuks ka mitte mingit muud rahuldust (olgu või rahuldust stiilis "ma teen heategevust"). ma arvan, et kasuarvestuse hukkamõistjad peavad silmas pigem seda, et sõbrad pannakse meeldimise järjekorda selle põhjal, kui palju kellegi toodud sünnipäevakink poes maksis, kui seda, et eelistatakse suhelda nendega, kellega on meeldiv suhelda.
VastaKustutaSest "kasu" on paljude jaoks materiaalse, rahaliselt mõõdetava hüve tähenduses ja selle arvestamist on kombeks pahaks panna, eriti alates romantismist.
Võib nimetada sama asja ka motivatsiooniks või viitsimiseks või mõtteks ja mulje jääb teine. "ma ei näe, et meie suhtlemisel oleks mõtet." "ma ei suuda selleks motivatsiooni leida." Või öelda "ma ei näe, et sellest kellelegi midagi head sünniks, kui me suhtleme". Tähendavad enam-vähem sama asja, aga langeb ära risk, et peetakse kullakaevuriks.
a see tähelepanu hüvitamine šokolaadikoogiga kõlas mu jaoks kummastavalt. just nagu sa arvaks, et kui sa kellegi tähelepanu saad, siis jääb see keegi ise millestki ilma.
VastaKustutaMul on inimesi, kes mulle meeldivad, ei tea täpselt, miks. ma heameelega hoiaks oma tähelepanu kasvõi päev otsa nende peal. ma ei jää selle käigus küll millestki ilma. Kui minu tähelepanu on tarvis mingi jama pärast, siis on küll kahju, et just sellepärast - aga mingit tunnet, et keegi oleks mulle rämedalt võlgu, nüüd küll ei ole.
Ma ise väljendan selliseid kaalutlusi enamasti "kas ma tahan temaga [suhelda/koos elada/sõber või armuke olla/kirjavahetuses olla/vms] - sellises seisus, nagu asjad praegu on?" No ja kui vastus on "tahan", võib seda väljendada ka kujul "tasub ära". Aga see ongi minu jaoks ainuke äratasumise või kasu moodus, mis ära määrab, kas ma jätkan [suhtlemist/suhet]. See hoiab punktiarvutamise aja kokku - punkte mõistusega arvutades jääks nagunii osa asju kahe silma vahele.
VastaKustutaSest niiviisi "ära tasuda" võib mitmel moel, mida ei taipa arvesse võtta: nt oletame, et ma tahan kellegi hästi äpuga suhelda sellepärast, et ma ise tunnen end siis suure ja tugevana. või kellelegi alatasa süüa anda, sest mul on tema seltsis lihtsalt nii mõnus ja vaba olla, nagu kellegi teisega ei ole. Loendatavad hüved võivad tulla kõik minu käest, aga mul on ikka tunne, et mina võidan sellest kõigest.
Ja kui mul on kellegagi paha suhelda, siis ei suuda seda kinni mätsida ka sajad teened ja hüved. Kui keegi, kellega mul on paha suhelda, mulle midagi toob või annab või minu heaks midagi teeb, siis enamasti on selle peale hoopis tunne "pidi ta nüüd veel seda tegema, nüüd olen ma kohustatud temaga veel kauem suhtlema" - st ma tahan temaga veel vähem tegemist teha, sest nüüd on sellel veel kohustusliku ülesande maik juures ja ma ei saa temaga suhtlemise ebameeldivat tööd tehes endale isegi õilsa teo eest õlale patsutada.
*
muide, vist samasse auku läheb see, et kui inimesed teevad mingit tööd päris tasuta, siis nad naudivad seda rohkem, kui mõõduka tasu eest tehes - viimasel puhul tekib reeglina nördimus, et miks ikka nii mõõdukas tasu, kas ma tõesti nii vähe väärt olengi. A tasuta tööd tehes leitakse sisemine motivatsioon, mis võib minna nii kaugele, et ollakse lausa nõus peale maksma. Sellega on ka katseid tehtud, ei ole ainult "Tom Sawyeri" raamatus.
Ma vist väljendasin kuidagi valesti. Või ei saa sina aru =)
VastaKustutaVõlapunktid jooksevad nt sealt, et tuntakse huvi üksteise vastu. Kui keegi tunneb huvi minu vastu ja ma täiega peesitan seal valgel, naudin endal silmist tähed ka välja, aga ei suuda midagi vastu uurida, küsida, teist inimest jutusoonele suunata, on tähelepanu võlgu võetud ja tuleks kuidagi tagasi maksta.
Kasvõi koogiga. Sest ma teen sulle kooki = ma mõtlen sulle, tahan su silmis rõõmu näha ja panen sinna alla oma aega ja raha ja hoolimist. Point pole mitte otseses söögiasjas, vaid selles, et kook = tähelepanu = armastus.
Ma ei ole väga hea jutusoonele suunaja, aga ma võin oma võlutust teistmoodi väljendada. Kui üldse ei väljenda, ei saa ju teine inimene äkki arugi, et ta mulle meeldib, et tema seltskond täidab mind naudinguga!
Samamoodi ei ole mul sageli aega asjadeks. Selge on, et kui ma ütlen sõbrale juba teist aastat, et kohe-kohe tulen sulle külla, aga valin ikkagi järjepidevalt oma aega hõivama teised asjad, saab ta aru, et ta ei ole mu elus väga tähtsal kohal. S.t. mitte kurjasttahtest, aga kui mu elus oleks temakujuline auk, ma LEIAKS selle aja. Aga kui ma siis ikkagi lähen, siis ma pean ju ometi kuidagi väljendama, et ma teen seda ikkagi rõõmust teda näha ka - mitte ainult seepärast, et ah-oh. sa nii palju kutsud, ma siis seekord südameheadusest tulin. A ega mul mingit huvi selle nimel lisapingutada küll pole, et meil veel tore ka oleks või midagi... Ei, on vaja väljendada! Kasvõi koogiga! (Söögitegemine on mul suht käpas, seega mulle meeldib koogiga oma vähest aega üles osta sageli.)
On vaja!
sittagi see armastus mul üle aasta kestaks ilma teadliku söötmiseta - mis sa sellega õieti silmas pidasid? kumbapidi? et kas sul vajub ära, kui teadlikult üles ei märgi, et "lõhnas n korda hästi" või kardad, et teisel poolel vajub ära, kui sa arvestuse käest lased, sest muidu sa unustad ise talle naeratada ja hästi lõhnata?
VastaKustutaesimese puhu kohta veel - kas hästilõhnamised-naeratamised jms mõnutugrikud lähevad muidu meelest ära, kui arvet ei pea?
samas sa ise märkisid ka ise, et headel aegadel jookseb asi justkui iseenesest ilma pingutamata.
ma ise olen vist veel palju ihnem - kui juba peab pingutama, ei taha ma enam üldse punkte anda (kui see on üldse see, mis sa teadliku söötmise all silmas pead) - kui ma pean juba pingutama, et välja mõelda, miks ma kellegagi olla tahan, siis järelikult õieti ikka ei taha.
Tähendab, ma olen seda muidugi teinud. Pingutanud ja üritanud paarisuhtes välja kannatada inimest, kes mulle üha enam närvidele käib, ja püüdnud mõelda "vaata, ta tegi nii hooliva liigutuse jälle" või "vaata, tal on ikka nii ilusad vastupandamatud ripsmed" või ka "ta lõhn meeldib mulle ju endiselt". Aga selle punnitamise peale ainult hullemaks läkski ja lõpuks ei olnud enam midagi, mis mulle tema juures närvidele EI käiks - isegi lõhn enam ei meeldinud, ja ma hingasin kergendatult, kui see õudus läbi sai (sest olla kogu aeg kellegagi, kes ainult närvidele käib, ja ise head nägu teha on paras õudus). Kui praegu tagasi mõtlen, tuleb peagut ainult tülgastus peale, mitte sugugi "aga ta ikka tegi seda head asja ja kinkis teist head asja ja hoolitses kolmandal moel". Kusjuures ma olen üsna kindel, et selliseid loendatavaid asju tuligi tema poolt rohkem kui minu poolt, eriti kuna ma viimases otsas hakkasin teda vältima ja tõrjuma ja üldse vastikult käituma.
nii vaadates tuleb välja, et ma ainult nende "heade aegadega" lepingi - kui ma pean häid asju teadlikult meelde tuletama, et teine inimene mulle nii palju meeldiks, et ma tema eest ei põgeneks, siis on see märk, et päris meeldimine on ära vajunud.
tuleb välja, et sa oled lihtsalt eriti vähenõudlik.
Ma mõtsin seda, et närvidelekäimine vähemalt minu puhul on gradueeruv (on see mingi sõna üldse?) protsess.
VastaKustutaÜtleme, tal on mõned (kuitahes üksikud) mulle närvidele käivad omadused.
Üsna loogiliselt tähendab see, et ka mul on mõned talle närvidele käivad omadused - kui tekib vastandumine, on üldjuhul probleem mõlemal. Kui üks on pahur, et miks nii palju kodusistumist, siis teine on ilmselt pahur, et miks nii palju väljaskooserdamist üsna tõenäoliselt.
Nojah, ja siis on kaks võimalust.
Kas
1) leebelt oma kallimat suudelda, öelda, et ok, oleme täna kodus, aga ma tahaksin ikkagi neile ja neile külla minna sinuga mingi varstine hetk, katsu selleks lähemate nädalate sees aeg leida -
2) või süngelt minna siis üksi külla või jääda koju midagi ütlemata - aga igal juhul toimub see südames okkaid loendades ja omaette sisisedes, lootusega, et siis tema tuleb teinekord mulle vastu.
Asja sõnades mitteväljendamine on sealjuures selline õelalt masohhistlik lõks - kui teine pool pole mingi kaval ega taipa omalt poolt kähku vastu tulla, nt öeldes, et noh, me too õhtu olime kodus, teeme siis täna seda, mida sina tahad, saab end tunda jõhkralt ülesõidetu ja alaväärtustatuna. Saab tõmbuda külmaks ja troppida täiega ja mõelda, kuidas minust ikka üldse ei hoolita. Ja samal ajal teine tajub, et temaga ollakse külm, temast üldse ei hoolita ja ainult nõelatakse, ai, valus, ja muutub omakorda süngeks.
Noh, ja kui piisavalt palju sellist tsüklit läbi mängida, kuigi iga kord leppimisega lõpetada, tapab see üsna efektiivselt igasuguse armastuse ja armastatuse tunde.
Seda saab aga vältida, olles ise hea. Mitte troppides. Mitte solvudes. Teadlikult suhet hellusega söötes. Mis mu meelest on õige ja hea käitumine.
kas sa sellises olukorras ei ole olnud, et sinu vastu tuntakse huvi, mida sa üldse ei taha ja üldse ei naudi? et ei taha mingil juhul mingit tähelepanu vastu osutada, sest muidu saab teine veel hoogu juurde ja või seda veel vaja? Mul on vahel juhtunud.
VastaKustutaVõlatunde saab sellest rämeda, aga see paneb ikkagi pigem otsima distantsihoidmise kui tasumise võimalusi. et äkki ma lähen tal meelest ära või hakkan vähem meeldima, kui ma piisavalt kaua eemale hoian.
Kui tegemist on inimestega, kes mulle õnneks päriselt meeldivad, siis on muidugi lihtsam. ning jah, siis on kook üks hea lahendus. kuigi sa ehk alahindad oma võimet teistele lihtsalt oma olemasoluga heameelt teha. mõtle sellele, et mõni inimene võib juba sellest rõõmu saada, et ta märkab, et sina tema tähelepanu käes peesitad. no nagu muist inimestele meeldib rõõmustada selle üle, et kass süles mõnuleb, mis siis, et kass nende endaga üldse ei tegele. mõni inimene ei tahagi, et talle küsimusi esitataks vms, mõni lausa kardab seda rambivalgust. ja just mõni selline on väga kõva märkama teises inimeses ka neid mõnumärke, mis ei ole verbaalselt või aineliselt väljendatud.
mul on endalgi tähelepanu pelgust raske uskuda, kuna ma armastan samuti tähelepanu, aga viimasel ajal on olnud paar olukorda, kus oli selge, et parim, mida ma teise inimese jaoks teha saan, on tähelepanu endale tõmmata (kui teine oli äkitselt tähelepanu alla sattumisest peaaegu nutma puhkemas, kusjuures see ei olnud mingi "tahvli ees ülesannet lahendamas" olukord, vaid kogu tähelepanu oli väga hoolitsev ja heatahtlik - aga talle ikkagi hirmus).
VastaKustutaA ega mul mingit huvi selle nimel lisapingutada küll pole, et meil veel tore ka oleks või midagi... Ei, on vaja väljendada! - mingi keeleline error võib-olla, aga kui ma väljendamise asjast saan pmst aru - et on vaja väljendada, kui keegi meeldib- siis "lisapingutamine" tekitab kohe sellise assotsiatsiooni, et mul niisama ei olegi temaga tore. ja selle peale meenuvad ebameeldivad asjad. tead küll, piinlik vaikus, kõik nihelevad ja pingutavad endast mingeid lauseid välja, et asi meenutaks vestlust. huuuu.
mis väljendamisse puutub - sa räägid ise sellest, kuidas sa tunned, et sul on vaja armastust väljendada; see on see pool, millest ma saan ka ise aru. aga teiste puhul ei pane ma nagu väga tähele, kas nad oma hoolimist kuidagi väljendavad. või õigemini - panen tähele, aga see ei määra eriti minu suhtumist. st kui inimene mulle meeldib, siis mulle meeldib ka tema hoolimisavaldus, sest sel juhul mulle üldse meeldib iga vihje sellele, et me suhtleme. meeldib see, kui ta mulle helistab, meeldib, kui ta mulle koogi teeb, meeldib, kui ta minu käest abi küsib.
a kui inimene eriti ei meeldi, siis ei muuda seda asja ka tähelepanuavaldused. õigust öelda - kui inimene ei meeldi, siis ma isegi eelistan talle ise häid asju pakkuda või teda aidata sellele, et tema mulle häid asju pakuks või mind aitaks.
ahaa, vahepeal tuli su kommentaar.
VastaKustutaja siis on kaks võimalust.
Kas
1) leebelt oma kallimat suudelda, öelda, et ok, oleme täna kodus, aga ma tahaksin ikkagi neile ja neile külla minna sinuga mingi varstine hetk, katsu selleks lähemate nädalate sees aeg leida -
2) või süngelt minna siis üksi külla või jääda koju midagi ütlemata - aga igal juhul toimub see südames okkaid loendades ja omaette sisisedes, lootusega, et siis tema tuleb teinekord mulle vastu.
vaat kui huvitav, mulle tuleb esimesena pähe hoopis kolmas võimalus - et lähen rõõmsalt üksi külla, sest ma tean, et kallimale ei meeldi väljas kooserdada (või selles seltskonnas kooserdada või mis iganes). Kui ma ei tea, kas see meeldib talle või ei, siis selle koha pealt olen ma jah nõus, et tuleb rääkida, mitte vaikimisi eeldada ja pärast solvuda, kui teine ei loegi mu mõtteid.
Aga ma vist ei nimeta sellise troppimise vältimist "hellusega söötmiseks". see on pigem iseenda eest hoolitsemine, et kui ma midagi tahan, siis ma väljendan seda; ja kui mina tahan teha midagi, mida teine ei taha ja mida ma saan samas edukalt ilma temata teha, nii et keegi ei kannata, siis teen seda ilma temata ja ei mossita.
see on ju puhtalt iseenda huvide eest hoolitsemine. a seda nad täänpä suhtenõuannetes soovitavad kah. et hoolitse iseenda eest, et teisel oleks sinuga hea.
no ebameeldivate inimestega mul ei ole probleemi.
VastaKustutasuhtlemisressursse on nii vähe, et neile ma seda küll veel raiskama ei hakka!
Ma ei võta ka mingit võlatunnet ebanauditava tähelepanu eest. Ma ei võlgne pealetükkivuse eest küll kellelegi midagi, tõesõna, juba see idee hämmeldab mind suuresti.
Aga see lisapingutamine haakus selle eelneva jutu juurde, kus ma justnagu teeks kellelegi suure teene, et üldse kohale vajun. Võtan seda, et minu näo nägemine juba päästab teise päeva, nii loomulikuna, et ei vaevu isegi süüa kaasa võtma või midagi
- see on ju nõme? Kui minna külla, minna ikka korralikult! Nagu minnakse, mitte ülejala nagujuhtus. Ülejala-nagujuhtus võib minna siis, kui lähedki ülejala - sattud juhuslikult sinna linna, sinna tänavasse, ja kaks tundi on üle - vaatan kas on kodus. Aga mitte nii, et asun spetsiaalselt ette kokku lepitult teele, kaheks päevaks ja ööbimisega - aga krt, ei taipa isegi lastele pakki kommi kaasa võtta.
Äh, mäh, nii ju ka ei saa!
Kuigi praegu mul just klikkis, et mina tegelt ei pane pahaks sellist asja, ma tõesti olengi rõõmus, et üldse tullakse ja kommid mind eriti ei huvita - aga ise külastaja olles, ei, ma ei oska.
Ma tahaks ikkagi väljendada oma kiindumust kuidagi teisti ka kui lihtsalt kohaleilmumisega.
vaata, sul on vana suhe =) (ilma paha kõlata sõna "vana" juures.
VastaKustutaAga mul on palju sõpru, kes tahaks mu kallimat näha ja ma tahaks neile näidata ka, aga tema näe, ei taha, ja siis mina olen kahe tule vahel - tahaks sõpradele-sugulastele vastu tulla ja kallimat näidata, ja tahaks kallimale meele järgi olla, ja siis on igatepidi ilgelt paha.
Ma ei pea silmas isegi tingimata päris ebameeldivaid inimesi, vaid pmst täitsa meeldivaid inimesi, kes lihtsalt on minust nii palju huvitatud, et mul hakkab natuke ebamugav. See ei pea üldse pealetükkiv olema, lihtsalt on selline ebameeldiv tunne, et minust tahetakse rohkem, kui mul on anda - või mulle tahetakse anda rohkem, kui ma tahan võtta, mis on tglt sama asi.
VastaKustutaAga mitte nii, et asun spetsiaalselt ette kokku lepitult teele, kaheks päevaks ja ööbimisega - aga krt, ei taipa isegi lastele pakki kommi kaasa võtta.
Äh, mäh, nii ju ka ei saa!
Kuigi praegu mul just klikkis, et mina tegelt ei pane pahaks sellist asja, ma tõesti olengi rõõmus, et üldse tullakse ja kommid mind eriti ei huvita - aga ise külastaja olles, ei, ma ei oska.
Eks ole.
Ma olen ise mõnikord tagantjärgi kuulnud, et keegi jättis näiteks mu sünnipäevale tulemata selle loogikaga, et "mul ei ole kingitust". Mul on selle peale siis alati eriline petetud tunne - "no tore on, nüüd otsustasid sa mind veel ka külalisest ilma jätta". et mispoolest on mul parem, kui ma ka külalist ei saa?
ma tunnen ka ise seda külakosti viimise vajadust, aga sellele mõeldes, mismoodi mu enda poolt paistab, oleks vaata et kõige parem asi minna just kellelegi külla, kaks kätt taskus, siis ei ole tal pärast põdemist, kui ta ise mulle, kaks kätt taskus, külla tuleb. siis ei ole ma talle kingitusmajanduslikku võlga kaela määrinud.
*
suhte vanadus ei puutu vist isegi niiväga asjasse... kuna kõik varasemad suhted olid kaootilisevõitu, siis keegi sugulane ei oodanudki, et ma uut peikat neile ettenäitamiseks kohale vean. no ja nüüdseks nad jälle kõik teavad, et ta ei viitsi enamasti seltskondlik olla.
ja sõpradega - muist on ühised, nii et need ei pahanda, ükskõik, mis kombinatsioonis me esineme; aga lisaks on kummalgi omad sõpraderingid, millega teinepool eriti ei suhtle, mina ei viitsi enamasti tema sõprade või kooride vms klubide ürkadele minna ja vice versa.
(Selle põhjal väidab A. vahel, et meie suhte pika ea saladus on see, et me ei ela nagu suhtes inimesed.)
See selleks, ega olukorras, kus üks tahab üht ja teine teist ja eraldi lahendused ei tööta, pole jah muud teha kui rääkida ja kokku leppida.
ja vahel leppida sellega, et sõpru-sugulasi ja kallimat korraga õnnelikuks teha pole võimalik ja tuleb valida, kelle soovid on mulle tähtsamad - või kelle soovid minu soovidega paremini sobivad.
aga minu arust jääb see kõik punktide arvestamise loogikast juba kõrvale. Selles mõttes, et kui sa oma soove väljendad ja ei pea niiviisi marineerima vaevas, et sind ei mõisteta, kelle punktid need siis on? Sina oled hästi käitunud, aga peamise kasu ja mõnu saad sa sellest ju ise.
tuli veel mõte, et kui on kange tung kingitusi teha, aga ei taha teist inimest kingitusmajandusliku võlakoorma all vaevlema jätta, on kõige parem teha kingitusi, mille kohta saab siiralt öelda midagi sellist, et "mul oli hirmus tung kooki teha ja mõtlesin just sinule" vms. või "nägin poes raamatut ja mõtlesin, et see on täiega sinu raamat, ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tõin ta sealt oma küünte vahel ära".
VastaKustutajah, see on küll õige.
VastaKustutamuuseas, mulle meeldibki süüa teha. Söögitegemine on minu jaoks lemmikviis sotskrediiti koguda, sest see on täielik win-win.
Igasugu punktiasjade juures on ju ka wõit-wõit parim variant. Nt see, mida sa kirjeldasid.
Kui kõik on paksult rahul, on täiesti ebaoluline, kes tegi suurima ponnistuse =P
Kahju, et blogspotis pole laiginuppu, ma ei oska täna midagi lisada, aga see post meeldis mulle ja maadlesin isegi täna samade muredega.
VastaKustutaTõesti hea postitus. Leian palju sarnasusi endaga. Aga peab ütlema, et mulle see kalkuleerimine isiklikult ei meeldi ega pea seda ka mingiks eriliseks intelligentsuse märgiks. Pigem tundub mulle, et see tuleneb kartusest endast liiga palju anda ja juba kogetud pettumustest. A la oled kord sinisilmselt orjanud ja andnud ning teine on seepeale sülitanud hinge.
VastaKustutayxdraakon
Aga miks peaks üldse rääkima tõtt, ja miks peaks vaevama oma pead sellega, et seda veel usutaks kah?
VastaKustutaSa peaksid mõnda naisteajakirja kolumne kirjutama. Sellest oleks kõigile kasu. Ilmselt koguksid ka endale pisut krediiti. Anne ja Stiil näiteks? On veel mingeid naisteajakirju? Eesti Naine? Pere ja Kodu? Kroonika? Nelli Teataja? Cosmopolitan?
VastaKustutaeks me oleme enamuses oma sõprussuhete kasulikkust-kahjulikkust vaaginud. dogma, aga ütleb, et sõprus peab olema alturistlik, see seletab paljus inimeste silmakirjalikke reaktsioone, mida ebakindlam, seda äkilisem reageering.
VastaKustutavabatmees
yxdraakon, mulle jäi jutust endast ja kommentaaridest lõpuks mulje, et VVN kalkuleerib peamiselt seda, et ta võlgu ei jääks. Mis on selles mõttes positiivne, et ei ole vaja nördimust tunda "mina andsin talle x ühikut, aga tema mulle vastu ainult x-n", aga sellest mõttes nukker, et ma arvan küll, et paljud inimesed tahavad temaga suhelda tema enda pärast ja leiaksid, et on oma mõnuühikud juba puhtalt temaga suhtlemise pärast kätte saanud. Kibestumiseni võib jõuda ka siis, kui nõuda kogu aeg ainult endalt, see on kõveram ja pikem tee, aga lõpuks võib ikka valus hakata.
VastaKustutanotsu tundub kuidagi jube tark. ma küll nii detailselt mõtelda ei oska. Päris kõva värk.
VastaKustutaonju.
VastaKustutamul on alati tunne, et jään oma seltsieluliste hädapostitustega kuskile poolele teele ja siis notsu tuelb ja lahendab asja ära tavaliselt =)
oi, mina mõtlesin küll, et anonüümnne on irooniline ja oleks hakanud ennast välja vabandama. nüüd vaatan su viimasest kommentaarist, et sellist asja on võimalik tõe pähe võtta, nii et mu pähe on tekkinud võimalus, et keegi võib seda ka tõsiselt öelda. äkki ma siis ikka ei hakka vabandama.
VastaKustutaenivei, päris oma elus maadlen ma sama asjaga: et raske on uskuda, et minust endast juba piisab.
notsu, see mu imetlus oli siiras. Aga tundubki nagu juba, et ega keegi ei usu.
VastaKustutano kui juba nii kommentaator ise kui ka blogiomanik ütlevad, mis mul üle jääb kui uskuda.
VastaKustuta