Naljakas aeg.
Kõik on väsinud, kõik on haige, igalt poolt valutab kordamööda - valu kolib kõhust selga, seljast turja turjast pähe, peast kõhtu jne - ning ka muidu on täielik nõrkus + mingi eriti visa nohu, mis juba kaks nädalat lahkumast keeldub.
Hästi palju kohustusi on ka, aga mingil hetkel otsustasin, et ma ei suuda rohkem, kõik see värk sööb mu elusalt. Ja seepeale sai nende kohustuste täitmise nimel jooksmise asemel elust lihtsalt vaikne päikesepaistes tatsamine nagu päris vanal inimesel, sest kui sa otsustad, et ei saa nagunii midagi kasulikku tehtud, võid ju samahästi nautida päikesepaistet, soojust, mahedat õhku ja õunalõhna.
Mingi täiesti ebatavalise sügisime tagajärjel on mu lapsed seekord ka peaaegu kõigi kooliasjadega varustatud ja mul on isegi raha pesupulbri jaoks ikka veel
(Vahemärkus:
Mõtlesin mingil hetkel pesupesuteemalise kitsikusskaala välja:
* Täielik tragöödia: puudub pesumasin või elekter selle töölepanekuks või mõlemad. Õnneks pole juba ammu-ammu juhtunud
* Viletsus: pesumasin ja elekter on olemas, aga ainsaks pesuvahendiks on pesuseep, mida tuleb riivida ja siis riivimise ajal hingad sa õhus hõljuvat seebipulbrit sisse, mis ajab kohutavalt aevastama ja pärast nuuskamist taskurätikus vahutab veidi.
* Rasked ajad: pesumasin ja elekter on, seebi riivimiseks on võimalik kuskilt saada või osta ehitustööliste mask, ja plekieemalduseks on sapiseep.
* Hea elu: pesumasinale, pesuseebile ja sapiseebile lisaks on olemas ka pesupulber või -geel. Et ma olen snoob, siis miski ökosõbralik-allergiavaba värk.
* Küllus: olemas eraldi pesupulbrid värvilisele pesule, valgele pesule, õrnale kraamile (nagu siid ja vill) ning plekieemalduseks sapiseep.
Parasjagu valitseb kodus küllus. Just eile ostsin valge pesu pulbri ka.)
See kõige hädavajaliku olemasolu võimaldab sellist rahuliku uimerdamise tunnet, mida mul muidu peaaegu kunagi ei ole. Kogu aeg on ju tavaliselt vaja kuskilt midagi saada, midagi hankida, millegi jaoks midagi teha ja kohe - aga nüüd ma tatsan tasakesi (sest pea käib ringi ja jalad natuke värisevad) mööda teed, käes poekott searaguu ja porganditega, ja kõik on nii ilus ja hilissuvine ja ma peaaegu kujutan ette, mis tunne on olla 87 aastat vana ja seda üleni nautida.
Tegelikult poleks midagi selle vastu, kui saaks nt kogu sügiseks pensionile minna.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Aitäh sulle! Ma ei teadnudki, et mul on külluslik elu.
VastaKustutaTegelikult on inimesel rahuloluks päris vähe vaja
Aga mis astme vaesus see on, kui majja ei tule vett sisse? Ainult kaevus on. Selle tõttu pole ka pesumasinat muretsetud. See-eest on mul päris mitu liitrit pesugeeli, selleks puhuks, kui sõbranna juurde lähen oma mustapesukottidega. Geeliga olen vist kevadeni kindlustatud. Nii et hea tragöödia elu?
VastaKustutaKas sa oled päriselt pidanud pesumasina jaoks seepi riivima? Kas see toimib?
VastaKustutaMuidugi olen ja toimib väga hästi. Pesu saab suurepäraselt puhtaks - palju paremini, kui käsitsi, aga õige pulbri-geeliga pestes. Miska seoses, minu kaastunne, Lendav. Suvel on mul ka nii vahel, aga siis on see maaelu ja eksootika isemoodi lõbu lihtsalt.
VastaKustutaKogu aeg minu lastega niimoodi elada... vat siis nad näeks tõesti välja nagu vaese inimese lapsed - plekid ei tule käsitsi pestes peaaegu kuskilt välja ju!
Aga jah, selle seebi riivimise juures on jäle see, et esiteks võtab kaua aega ja teiseks lähevad seebiebemed ninna, pane sinna ette ükskõik mis sall või asi. Ja siis on halb.
Riivid seepi? Nagu juustu? Köögiriiviga?
VastaKustutaSelle peale pole tulnudki. Kidural ajal seni seebitükist terava noaga laaste lõiganud. Ei ebestu, ei tolma, tatt ninas ei vahuta.
mul on nii iidsed pesuseebid, et murenevad tükkideks, kui noaga kallale minna.
VastaKustutaTäpsustuseks ütlen, et nii suurteks tükkideks, et ei lahustu masinas ära hästi.
Eriline luksus on pesukuivati olemasolu (muidugi, kui elad sellises kohas, kus pesu on võimalik õue viia, siis see on ka väga hea)
VastaKustutacelly