Seda küsivad mult muuhulgas mu lihased, aga lisaks ka eneseteadvus.
Kujutan ette, et vbla mõned tuttavad-sõbrad vahel mõtlevad sama, kuigi küsida ei söanda.
Sisemise küsitlemise hea külg on, et kui juba küsitakse, siis on lihased järelikult jätkuvalt täiesti olemas.
Halb uudis on, et aasta tiksub üsna hirmutavalt lõpu suunas, ilmad on külmad, märjad ja pimedad, ja ma ikka veel ei suuda teha 74 kõhulihast 2 minutiga.
Neile, kes ei saa aru, misasja ma siin seletan: tahtsin mina sel aastal kaitseväe üldfüüsilist testi ebaametlikult sooritades 300 punkti kätte saada.
Olen isegi korra proovinud ja mitte hakkama saanud.
Lisaks olen omandanud enda kohta täiesti hämmastava lihasreljeefi (eriti kui ma ei söö nii kohutavalt palju jäätist, vahukoort ja pirukaid nagu eile ja täna) ning käinud lisaks lihastreeningutele juba kuu aega jooksmas, mitte nüüd maniakaalselt, aga 2 korda nädalas siiski.
45 kätekõverdust tundub jälle üsna nohu järjest teha (kuigi arvestame, et eelmisel korral ma ka arvasin, et nendega probleemi ei tule, eks ole), ma jooksen 3200m asemel pehmel erksal päkasammul 5000m ja kõik oleks nagu ilus, aga...
Aga...
AGA....
Need kuradima kõhulihased!
Tegelt ilmselt on see harjutus mul pigem seljas kinni, sest mu kõhulihaste harjutuskompleksid on üüratud, aga jalad tugitooli all oma arenguid testides ei tuvastanud ma viimati mingit progressi. Pigem isegi vastupidi.
Seljalihaseid olen teinud umbes samamoodi edasi nagu ennegi, v.a. hiljutised (edutud) katsed lõuga tõmmata, nii et kui piirav tegur on selg, on loogiline, miks asjad ei parane.
Nojah. Proovib siis selga tugevdada nüüd.
Aga aasta muudkui tiksub ja päevad muutuvad üha lühemaks ja tegelt ma näen juba ette, et jooksen oma 3200 maha rõvedas pimedas lörtsis, põlvini märjana, ja mul on ka üsna raske ette kujutada inimesi, kes oleks valmis mind 17 minutit kuskil märjas lögas ohvrimeelselt valvama ja vaheaegu ütlema.
Aga siiski. Võib-olla mõni on? Võib-olla sina oled?
Mul on kuidagi nõme olnud olla viimasel nädalal. Elu tundub lage ja eesmärgitu. Jubedalt võtab vaeva korraks ind ja vaimustus üles saada ja see on siis ikkagi valmis iga pisiasja peale kohe ära kaduma.
Ei, elu on hea. Kõik on justkui korras.
Välja arvatud, et... eesmärki pole. Tuld pole. Pole nagu... midagi oodata.
Aga need 300 punkti: see on ju eesmärk!
Mul on uudishimulikud lihased, mis tahavad asju teha. Neid saab veel veidi ergutada, täita oma päevi treeningute ja pabistamise ja eufooriatega.
Nii et kui sa peaksid tahtma mulle 16. novembril küll tulla (seekord küll pigem keskpäeva paiku, et jooksmine väga öösse ei jääks), siis on mul plaanis sellal taaskord anda füüsilisel rindel oma parim ja no kurat!
Enam pole kuhugi edasi lükata ka. PEAB õnnestuma!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Jooksu jälgida võid ka Endomondo äpi abil - töötab igal nutikal.
VastaKustutaJärsku hoiaksid joostes tõrvikut? Oleks paremini näha?
VastaKustutaMuide miks selline eesmärk? (Ma olen varasemaid sissekandeid lugenud küll). Ma juba varem küsisin, et kuidas suhtestuvad kaitsevägi ja kõhulihased, peale ebaviisaka nähvamise mulle keegi vastata ei viitsinud. Aga lihased on ikkagi vahe-eesmärk, miks oled sa endale sellise imeliku ülesande võtnud?
VastaKustutaLörtsiga joosta on suht okei.
17 minutiga 5000 meetrit kõlab aga ulmeliselt.
3200 on vaja 18.30-ga joosta, sellega ma sain ennegi hakkama.
VastaKustutaRäägin lihtsalt sellest, et kui ma eelmine kord tegin seda katsetust ja mõtsin, et mis see 3200 ka joosta pole (kui pole ka aasta otsa rohkem jooksnud kui rongile ja bussile), oli see jooksmine ikka üsna ebameeldiv kogemus tegelt, kuigi mahtusin ajapiiri kenasti ära.
Nüüd ma olen paremini valmistunud, oli lause mõte.
Aga see ebaviisakas nähvamine oli suht pädev toona.
E. sul tõesti on vaja tugevaid kehalihaseid, et jaksata mingi rämeda koormaga ringi sebida pikki maid, selle koormaga enam-vähem täpselt opereerida seejärel ning tagatipuks, kui peaks mingi kiiresti liikuva asjaga, nt kild või kuul, pihta saama, siis lihased kaitsevad organeid ja vigastuse tagajärg ei ole päris nii hull ka.
See kehalihaste jutt ei tundu veenev, aga ma suhtlen mõne tegeva sõduriga ja uurin nende arvamust.
VastaKustutaNo ma arvan, et sellel ülesandel ei peagi ju eesmärki olema. Ja ma sattusin muuseas täna täiesti juhuslikult sama asja läbi tegema. Jooks: 100p, kätekad miski 94 punkti, kõhulihased 67 punkti. Viimane oli täielik mark, mul oli kõhulihaseid ja kätekõverdusi arvuliselt samapalju kuigi ma tavateadmises arvasin et minu jõudlus on 10 kätekõverdust ja 50 kõhulihast või umbes nii. Punktide jahtimisel ei ole mõtet väga kiirustada, mina olen kannatlikult ära oodanud kuni käes on vanuseklass 42+ ja kohe normid palju sõbralikumad. Aga mingi hasart justkui tekkis.... Mis selle mõte on? Krt seda teab, ega igal asjal peagi mõtet olema.
VastaKustutajah, minul ei ole muud "aga miks?"'i kui "no sest mul tuli siuke mõte ükspäev, kui Monika rääkis oma testist, noh!"
VastaKustutaVõi ka " sest tahan".
Ega ma ei ole ka aru saanud, mis muul põhjusel inimesed maratoni jooksevad =)
A püüdsin, ise võhikuna, selgitades sellelt põhjalt lähtuda, et miks see test üldse olemas on neil siuksel kõhulihaseid ka sisaldaval kujul vms.
Jah, just -noor inimene -las lammutab!
VastaKustutaÄhh, ma panin endale 16. novembriks praktika.
VastaKustutaeks ma siis võimlen 23.