Ülistuslaul minevikumomendile

Käisin Tütarlapse isaga siidri ja mahla jaoks õunu korjamas.
Korjasime mingi 12-15 kotti, koperdasime põldmarjaväätides, sõitsime põlluvahel väikese punase bussiga ringi ning tutvusime Läänemaa iludega.
Nüüd vedelen nende köögis, kuhu majapidajanna-aednik-koduhaldjas tegi päeval tule (ja küttis ka seda tuba, kus ma lastega ööbin, nii et see on magamiseks lausa liiga kuum - tegin 4 tundi uinuvat kaunitari, ja siis tõusin kell 2 öösel uuesti üles, sest liiga soe), punane vein, mee-ingverikana ja maapirnid hinge all, sügan kassi nimega Picasso ning joovastun elust.

Õues jooksevad päeva ajal ringi munejad kanad (vähemalt nelja eri tõugu) ja hiina jooksupardid jooksevad kohe eriti kiiresti. Koer loivab õue ja toa vahel edasi-tagasi nii ööl kui päeval. Passime Tütarlapse isaga kumbki oma arvutis ja arutame sealt ammutatud informatsiooni omavahel üle laua. Kell viis hommikul kireb esimene kukk.
Kuidas saab olla nii hea? Ilma mingite eriliste atribuutideta, ilma värskelt juurde tulnud au, kuulsuse ja suudlusteta, täitumata igatsusteta, uute saavutusteta, lihtsalt nii hea?

Tütarlapse isa on selline mees, kes phmt on omaks tunnistanud ka mu lapse nr. 2 ainult seepärast, et ta ongi siuke omaksvõtjat sorti inimene. Maksab kinni mõlema teatripileteid ja ekskurisoone jms träna, kui aga meelde tuleb (see "kui aga meelde tuleb" on muidugi ka oluline täpsustus, ega kogu aeg ju ei tule), kallistab, söödab, kutsub mõlemat last külla (ja me räägime mitte ainult sellest mõisast, kus ma praegu olen, vaid ka külast võõrriigis, onju, kusjuures tema kannaks kulud, sest mul loomulikult kunagi raha poleks selleks) ja kingitustab ebatervislike kinkidega.

Tal on fb-s 1000+ sõpra ja ta reaalselt tunneb ka neid inimesi kõiki ja viskab võimalusel neile ülejala mingi teene, kui vaja. Muidugi eeldab ka vastuteeneid ja siis tekitab mingit ülemaailmset teenevõrgustikku, kus üle tema ühed sõbrad, kes teisi ei tunne, teevad neile teeneid, sest tema küsis, ja maailm on imeline.

Siuke mees on ta, kelle juures ma elasin 2 kuud, kui pojaga (kel on teine isa, et see ikka selgelt üle rõhutatud oleks) rase olin, sest mul polnud mujale minna ja tema loomulikult võttis ju enda juurde, kui jama majas oli. Kuigi tal oli siis üks teine (või siis kolmas. Või neljas. Või krt, ma ju ei lugenud neid) naine ning värki.
Ja kuigi ta naljalt prügi välja ei viinud toona - nüüd on asjad palju paremad - ja nõudepesu oli miski, mida tehti kord kahe nädala jooksul, ja ahjus võis haiseda 10 päeva tagasi tehtud neljakilone casserole (mida miskipärast kolme inimese õhtusöögiks oli vaja valmistada müstilistes kogustes) ning tuhatoosis elutoas lehkas 20 koni, siis selline naturaalne headus on temas kogu aeg olemas olnud, ja kurat siis selle korrameelega.
Tegelt ju ka.
Temaga koos elada ma ikka veel ei suudaks, aga niimoodi vahel trehvata, kallistada ja veini juua on imeline.

+  see tema suguvõsa.
Sellise suguvõsa pärastki võinuks juba lapse saada - vastupidiselt sellele, kuidas vahel on mingid tropid ämmad-äiad ja miks ma ometi pean oma ilusa ja hea naise/mehega need hullud kaasa saama ja nende geene jätkama?
Need inimesed, kes on Tütarlapse perekond, taastavad aga perioodiliselt mu kohati kõikuvat usku inimkonna võimekusse olla päriselt elus, iga ihurakuga. Vaimustavad mind. Inspireerivad mind.
Mingil irratsionaalsel moel olen nende üle pidevalt uhke, nagu oleks nende olemasolu kuidagi minu teene ka.

Aga muidugi, Tütarlapse isa ise on ise samuti imeline inimene, nii et mis siin imestada, et selline perekond. Lõputult uudishimulik maailma suhtes, omade mustade aegadega muidugi ka, aga helgetel on ta nagu lemmikloomast tuhkur - tohutult energiline, ideedest pulbitsev, võimeline neid ellu viima ja nakatavalt rõõmus.
Ei haise. Kui see peaks kellelegi tuhkruga seoses meelde tulema.
Ja teeb krdi hästi süüa.

Uskumatu ikka, kui hästi võib inimesel vedada, kui ta teeb lapse phmt esimese inimesega, kellest selleks natukenegi asja on, lihtsalt tolle inimese ilusate silmade ja lahedate lokkide põhjal.
Absoluutselt hästi tehtud valik sattus, kuigi mõistus seal küll mingit rolli ei mänginud.
Kõhutunne, lootus, kirg ja panga peale minek.
Vahel tasuvad tõesti üleni ära.