Hall hommikupoolik

Elu täis väikesi rõõme.
Lapsed on koolis. Ma olen täiesti üksi (kui kass, kes magab kõrvaltoolil kappipanekut ootava puhta sviitri otsas, välja arvata). Taevast langev hall asi on teisel pool seinu ning aknaklaase. Pesumasin ümiseb rahustavalt ja kinnitab, et jõuab oma tööga valmis küll. Nädal otsa "null koma midagit" näidanud kontojääk on omandanud kahekohalise eurodehulga. Kõht on pannkooke täis, pea ei valuta ja homme ning ülehomme on jätkuvalt vabad päevad.

Õnnelik olla on ikkagi kummaliselt raske. Miski oleks nagu puudu, mingi haprus ja õrnus on sees, nimetu rabedus, mille laseb unustada ainult rabelus läbi päevade ja ööde.

Nägin unes, et olen kukk.
Inimkujuline postapokalüptiline kukk, üsna iseenda moodi lausa väliselt (kuigi millegipärast blond ja sellise kuldse lokisoenguga, nagu ma alati Joonatan Lõvisüdame pähe kujutlenud olen), aga mul igatahes oli omaenda inimkujuline kanakari valvata ja kaitsta. Elasime mingis tohutus hüljatud hoones, näiteks mu vanas koolimajas, kus ustest ja akendest kasvasid vähehaaval sisse võrratud ererohelised tulevikutaimed, mis muutsid kuldse päikesevalguse rohekaks ja imeliseks.
Teatud päeval teatud kellaajal pääsesid majja alati kiskjad.
Oli üks ruum ühel kõrgemal korrusel, kuhu ma siis oma kanad ning tibud karjatasin. Nad istusid seal, närveerisid, kontrollisid, kas neil ikka on kaasas piisavalt veepudeleid ja küpsisepakke, et kiskjaaeg üle elada, ning loomulikult jäi ikka keegi maha, kadus treppidel ära, ja ma pidin neid ükshaaval taga otsima. Kohati neid toppamajäänuid lausa süles turvatuppa kandma ning päike paistis läbi laiade tühjade koridoride, üle kiviparketi ja kooruva seinavärvi ning alumistel korrustel pääsesid kiskjad juba sisse.
Otsisin mingit viimast eksinut ja kohtusin siis kiskjaga, tema trepimademel, mina täiskorrusel mingi rõdu moodi asja peal kõõlumas ja vaatamas, kus see kadunud tibuke siis kükitab.
Kiskja oli ka inimkujuline ja sümpaatne. Ma tundsin temaga oluliselt suuremat hingesugulust kui oma kanakarjaga, aga mis parata. Kui asi selleni läinuks, pidanuks ma temaga võitlema, sest selline oli olukord, mina olin kukk ja tema kiskja ning kanu kaitsta oli prioriteet.
Aga ikkagi eelistasin pageda. Mitte hirmu pärast, vaid see võitlemine tundus nii mõttetu. Ta meeldis mulle tegelikult, mul oli tast isegi kahju, et peab vaeseke nälga jääma, kuna mina meie omi talle toiduks ei anna. Miks siis veel üksteisele haiget ka teha?
Kuskil enda sees tundsin ma samuti kiskjat elamas. Too seal trepimademel võinuks olla mu armsam, mitte mu vaenlane.
Aga mis parata, ma olin ikkagi kukk ja tema murdja - ning kui ta mulle järele hakkas jõudma, lasin akendest sisse rohelised taimed, kes omakorda sõid kiskjaid.
Pole õrna aimugi, kas ta pääses või rebiti tükkideks. Mina jõudsin oma kanade juurde tagasi ja ka kadunud tibu oli vahepeal sinna triivinud.

Aga kiskjad, ah, nemad olid mu tõelised vennad!