Sparta!

Tülitsesin öösel poole kolmeni netis (naise)ilu olemuse teemadel.
Läksin magama küllaltki mustas meeleolus.
Ärkasin kell 9 ja avastasin, et tampoonid on otsas.
Kasisin elamist ja käisin siis kähku poes tampoonidel, mandariinidel ja kaalikal järel, ning kui tagasi jõudsin, olid maja ees juba ka Rattus ja Hanna, kaasas hulganisti puuvilja ja hea tuju. Kuigi tolmuimejaga põrandad täitsa võtmata veel, läks ka minu tuju hoobilt paremaks.

Jõime teed.
Jõime kohvi.

Korpus-Porthos oli peamine atraktsioon, sest ta on ilus ja sile ja teab seda ise väga hästi.

Siis tegin sooja, kuni Hanna püüdis mu läpakas häält aktiveerida, uskumata, et seal pole helikaarti. Seejärel tegin kätekõverdusi, mille puhul kordi lugev Hanna ajas mul juhet kokku, lugedes neid nt nii: "...19, 21, 21, 22..." ja "...30, 33, 32, 34, 31, 35..."
Tegin 47 käverdust ja siis mõtlesin, et aitab küll. 45 oli ju vaja ainult. Ega see pole mõni jõudemm.
50 ei oleks probleem olnud, kõik tundus mõnus ja vaba ja kerge.

Lugemissegadusega harjumine osutus ent kasulikuks, sest tänu sellele taipasin kõhulihaseid ise lugeda, ning kui Rattus ütles: "Noh, aitab küll!" siis ma teadsin, et 3 on veel ja igaks juhuks tegin üldse 4.
75 sain kokku, siis lõpetasin, kuna 74 andis juba 100 punkti.
Aeg oli 75. lõpuks 1:58 koma midagi.
Päris äge, aint et mul seepeale juba umbes kõik lihased tudisesid. Vajusin ähkides voodi najale ja oigasin midagi teemal "Miks ma seda teen?"
Rattus ja Hanna naersid.
Vbla esinesid valud, vaevad ja nõrkus seepärast, et olin ainult 6 tundi maganud ja hommikust söömata, aga vbla seepärast, et päevad, aga vbla seepärast, et lihtsalt nõrk.

Ja siis oli veel vaja joosta ka.
Väkk.
Läksime sinnasamma staadionile, kuhu eelmine kord. Hanna, kes on ilmselt süstemaatiline inimene, läks kontrollima, kas saadioniring ikkagi on tuvastatav. Leidis selle vastiku kruusariba, mille minagi suvel, ja leppisime kokku, et võin seal joosta küll.
Siis ma jooksin.
Kuna ma siiski olen viimasel ajal natukene jooksutrenni ka teinud, siis phmt ei olnud sörkimise näol seekord tegu niivõrd enesekannustamise viiside leidmise kui meditatiivse tegevusega. Jooksed, hingad, hoiad sama rütmi ning püüad libedamatest poriaukudest mööda loovida. Kuna tegu oli sportimiseks mõeldud staadioniga eelõige suuruse, mitte pinnakatte võtmes, ja osa ringi sai joosta murul, osa killustikul ja osa mingil ebamäärasel auke ja kive täis ikaldusel, ei olnud asi siiski liiga lihtne. Viiendal ringil hakkas pealegi natuke kõhus pistma ja kuigi jalalihased pidasid seekord muretult vastu ning hingamisega ka raskusi polnud, oli seega lõpuni joosta täiesti piisavalt ebamugav. Pistmine nimelt liikus vasakust kõhupoolest keskele, siis üles rindu ja kuitahes keskendunult ma ka kõhuhingasin, rinnust ma teda kätte ei saanud.

Ringide ajad:
1: 2:17
2: 2:12
3: 2:17
4: 2:11
5: 2:09
6: 2:12
7: 2:12
8: 2:04
Kokku: 17minutit ja 37,6 sekundit.

Kaheksanda ringi lõpus tegin kerge spurdi, millega hoidsin kokku umbes 8 sekundit niisiis.
Aeg oli ainult 10 sekundit parem kui suvel (17:48 toona). Millest on natuke kahju, aga samas: ei ole ma nüüd nii hirmsasti ka seda jooksmist treeninud, et päriselt pahaks panna. Pealegi ma ei tahtnud end hommikul kaaludagi, sest kartsin, et näitaja (päevade ajal olen ma kõige raskem) mõjub hirmutavalt, ja raskemat keha on alati raskem jooksutada.

Aga aga aga... aga kui ma ähkides ja puhkides staadioniserval maas istusin, sain aru, et nüüd on mul mu 300 punkti käes.
Paraku kaasnes sellega väga vähe eufooriat.
"Miks ma seda tegin? Kas ma olen loll või?" küsisin omast arust retooriliselt, kuigi ihuvaevadest kaunis muserdatuna. Sest noh.
Päris ebameeldiv oli olla.
"Einoh, seda meiegi mõtlesime," vastasid mu tunnistajad sõbralikult.
"Mnmnmnn," tegin jõuetult vastuseks, lootuses, et see kõlab nagu mingi argument kehaliste ponnistuste kasuks. "Mnmnmmnmnmnnmm!"
Noh, ja mis siis nüüd edasi, küsisid Rattus ja Hanna (tegelikult ma ei mäleta, kumb just küsis.)

Ma ei osanud vastata.

Fakt on, et pärast nädalas pidevalt 6 trenni tegemist viimase kahe kuu jooksul, hakkab mul füüsiliselt halb, kui pole kaks päeva midagi sportlikult pingutavat ette võtnud. Pidin eile öösel kell kolm üles tõusma ja 3x30 kükki tegema, sest nii halb oli muidu. Kõik alakehalihased kiskusid krampi, kõht valutas ja iiveldas ka.
Nojah, mingi seos võis muidugi olla ka menstruatsiooniga, aga siiski. Kükid aitasid päris hästi.

Nii et selge on, et liigutamist tuleb jätkata. Aga mille poole pürgides, on veel lahtine.

See üks lõuatõmme - see oleks päris lahe tegelikult.
Aga ma ei tea, kuidas treenida end tegema midagi, mida ma üldse ei suuda. Ettekujutus, kuidas 25 kätekõverduse pealt 50-ni jõuda, oli mul olemas. Kuidas teha ära üks lõuatõmme, kui ma suudan end praegu vaid 4-6 cm rippudes kergitada käte abil, seda ma paraku ei tea.

No vaatab. Mõtleb. Midagi vast ikka leiab.
Aga rinnalihased on päris lahedaks läinud. Rinnahoidjat pole enam eriti vajagi.

Pildid tegi ka Rattus.