Ahv

Normaalsetel inimestel on reede, aga mina teen kursusetööprojekti.

PõhiMÕTTELISELT on see kõik mu oma süü, sest regluaarse oivalisuse asemel olin sel teemal nõme prokrast septembrist saati. Aga ikkagi ajab ilgelt närvi see mingi nähtava kasutegurita tundide kaupa ebasobivates artiklites kaevamine - ja siis on vahele vaja teha selliseid agressiivseid kõrge intensiivsusega, aga lühikesi treeningpause või süüa magusat, et mitte süüvida liiga sügavale mõtetesse: "Kõik on värdjad! Või vähemalt kõik, kes pole kirjutanud mulle mõnusat õigel teemal kirjandust ette ja seda tasuta netti üles pannud. Ja lisaks kõik, kes tahavad, et ma süüa teeks, koristaks, muid kokkuleppeid täidaks ja kassitoitu ostaks!"
(Jah, ka mu kass on värdjas selle definitsiooni järgi.)

Mingil haiglasel moel ma ka naudin seda hullust, kaasa arvatud peas plahvatanud sarkastilist negatiivsuspuhangut ja tuleviku tundmatust õudusest kõrgenenud üldist erutuvustaset. On tunne, nagu oleksin koomiksi või ameerika telesarja tegelane, ühekülgne, ent see-eest väga selgepiirilise karakteriga. Keppi, keeksi ja küünarnukkidega trollis trügida, mida enamat peakski elult tahtma?

Olla ületöötanud tige sapine moor on siiski oluliselt lahedam kui olla see ahv, pean tõdema.