Eelkõige naine, siis inimene

Mul on mõned kompleksid sellega seoses, et olen naine.

Näiteks kui minu suunas tormab telefoniga rääkides või muidu enesessesüüvinud ilmel mingi meetrilaiune ja meeter üheksakümmend pikk mürsk ja ma selgelt näen, et ta jookseb mulle otsa kohe, siis kui mul on hetk protsessimiseks, mis toimub, ma mitte ei keera end eest ära (mis on tegelikult see, mida ma teen siis, kui üldse aega pole, sest keha ei taha haiget saada), vaid ajan hoopis oksad hästi laiali ning jäigaks, et ta mulle otsa joostes seda ikka kõvasti tunneks.
Sest mis mõttes sa jooksed rahvast täis kohtades ringi nagu mürsk ja arvad, et las need väikesed ebaolulised asjad, nt naised, põiklevad ise eest ära, raisk?!
Muidugi, enamasti me põiklemegi. Sest meil on see perifeerne nägemine ja inimestetunnetus, enamasti me oleme pisemad ja painduvamad jne, see on kuidagi loomulik käitumine.
Aga just seepärast ma spetsiaalselt ei põikle. Kui ma ei tunneks, et mulle joostakse otsa seepärast, et ma olen naine ja mees ei pea vaatama, kuhu ta läheb, sest on naise oma asi saada ta teelt ära koristatud, kui pihta ei taha saada, ilmselt mul poleks probleemi eest ära astuda, aga nüüd mu sisemine "midakurdaitsaendastarvad, MEES?!" sunnib mind taldu maha suruma ja seda mürsku vastu võtma nagu ameerika jalgpalli kaitsemängija.
Enamasti nad kusjuures vabandavad seepeale.

Erinevalt olukorrast, kus ma esitan enda meelest täiesti mõistliku kõigile kasuliku ettepaneku ja sellesse suhtutakse meesterahva poolt nagu oleksin ma mingi kohutav võimuahne napoleon, kes tahab lihtsalt käsutada, ning ma pean korraga hakkama kaitsma mitte ainult oma ettepanekut, vaid iseennast. Ja mu loomulik reaktsioon oleks õlgu kehitada ja lasta siis neil toimida ennast- ja teisikahjustaval, minu ettepanekut ignoreerival moel, sest noh. Kas olen mina oma venna hoidja või lasteaiakasvataja? Kui vend tahab nõme olla, on see ometi ta enda asi ja küllap ta õpib oma vigadest kord isegi ja ma saan endale neid probleeme lubada, mis tema nõmedast ebatõhusast käitumisest praegu tekivad - aga kui mul tuleb peale tunne, et see käitumisvorm on tal seepärast, et tema on mees ja mina olen naine ja ta paneb paika võimusuhteid, surun ma jälle kannad maha ja hakkan võitlema, sest "midakuraditsaendastarvad, MEES?!"
Et sa ei saa tarku asju teha seepärast, et naine neid sulle ütleb või?! Mis sul VIGA on?!
Enamasti saab vajalik tehtud, aga ega nad ei vabanda ja mul jääb halb tunne sisse, sest mis mõttes ei olegi mul võimalik olla korraga tõhus ja aktsepteeritud?!

Kolmas "midakuraditsaendastarvad, MEES?!" olukord (notsu juures tuli jutuks ja meenutas) on see, kui mees arvab, et võib mind katsuda lihtsalt seepärast, et tema on mees ja mina oled naine.
Kuni see on süütu käe- ja õlakatsumine, olgu. Inimlik, isegi armas püüdlus läheduse poole, ok.
Aga kui libistatakse juba käsi tagumikule, ilma et ma  omalt poolt oleksin andnud mingit märku, et mu meelest võiks saada kehaliselt ühte temaga mõnikord, siis ma tunnen vajadust jäiselt konkreetseks minna.
Üldiselt olen ma ju väga selle peal väljas, et minuga koos oleks tore olla ja et kõik oleks sõbralikult sõbrad ja tegelikult mind see tagumikule libistatud pihk füüsiliselt väga ei häirigi, ma võiksin omalt poolt ka otsustada, et tema rõõm tundub olevat oluliselt suurem kui minu väga marginaalne ebamugavus, las katsub - aga kuna seal taga on mingi selline süüdimatu usk, et mina kui naine eksisteerin selleks, et tema, MEES, võiks mind katsuda nagu tahab, ma ikka lähen väga konkreetseks olukorra jooksul.
Sest kust kuradi kohast ta võtab selle jultumuse?! Peenise ja munandite omamine annab mingi naturaalse õiguse naiste ihude peale või?!
Ei, nagu.
EI!