Minu vanuses on magamata öödel paraku juba tagajärjed

Kui pole tükk aega haige olnud, unustab täitsa ära, kui fenomenaalselt halb tunne see on.
Eriti kui ei saa päevi vabaks võtta, vaid on mingi jõulueelne hullus, mingid eksamid, arvestused, laste jõulupeod, kingiostud ja häh.
Närune 37.4, aga käin kodus ringi sõrmedeta kinnaste ja jopega, sest nii külm, nii halb, nii jube. Praeahi on pärani ja kütab. Kuidas inimesed vanasti elasid, kui nad haiged olid ja keskkütet ka polnud? Mul ka voodis nelja teki all külm, termosokkidest ja dressipükstest hoolimata, mis selga jätsin! Ja magada on väga paha isegi paberist tropid ninas, sest kogu aeg on see märja voolamise tunne sõõrmetes. Nagu jookseks verd.

Naljakas, kui palju abi on sellest, kui keegi on su vastu kena sellisel ajal, kui tegelt ei tundu naljalt mitte miski tore, toit ei maitse, kohv on hapu, voodi vales kohas ja aju tahaks kogu maailma tõlgendada nagu ikaldust.
Inimesed. Te olete imelised. Olen väga õnnelik, et te olete.
Olemas.

Maailm see-eest ei ole üldse vahva.
Vaatan täies segaduses oma vaimse tervise õenduse materjale ja tundub nagu oleksin just maa alt välja kasvanud siiras hämmingus taim.
Mitte midagi ei saa aru.  
Süsteemi ei moodustu, lihtsalt pinu termineid ja infokilde.
Olen täna võimeline nõeluma, koristama, küpsetama, ühesõnaga tegema töid, kus ei ole vaja mõelda. Homseks eksamiks (mis algab kell 8.30, mis te siis mõtlesite?) õppida - eh, või mis me õppimisest räägime, selleks ajaks üles ärgata - ei tundu reaalne, aga mis mul muud üle jääb.

"Te tunnete sõnakest "peab". Sellega teeb paljugi ära," ütles juba d'Artagnan.