Veel ühele mälestusele

Õhk päikeseloojangul on kaleidoskoop: teravad klaasitükid, neli värvi. Liigutad vaid ripsmekarva, kõik muutub, mustrid su ümber paigutuvad ümber ning maailm murdub teistsuguseks.
Nii klaar, ootamatu ja kaunis.
Nii külm, nii halastamatu ja raagus puud hoiavad seljad sirged ning huuled kõvasti hammaste vahel. Kui tuleb tuul, tunnevad nad omaenda vere maiku, aga liigutada ei julge, kuna külmpunane taevatriip ihkab nii väga köita kõik liikuv endasse vere ja elu karva surmasõlme ning viia teisele poole taevast, kui pimedus laskub.
Varsti laskub pimedus ja ehatäht kilgendab selle ootel kui taskulamp su vaenlase käes pimedal põllul.

Kunagi oli mul see armsam, kellega me tegime Poeglapse.

Võib-olla olen ma tema osas kalk olnud.
Natuke halastamatum, kui tingimata tarvis.
Natuke iroonilisem, kui ma olen enamiku inimeste suhtes, sest me olime kunagi nii armunud ja see läks nii põhjalikult kuradile nii piinlikel põhjustel, et püüdes seda lugu inimestele ümber rääkida jätan tavaliselt poole sõnastamata, kuna ei taha temast liiga halba muljet jätta.
Sest see on just selline lugu, kus kõik faktid ja ühiskondlik arvamus räägiksid üleni minu kasuks, aga mu sisetunne ütleb, et lollus jaotus võrdselt me mõlemi kauniste käte vahel ning seetõttu pole õiglane jätta temast halba muljet.
Välja arvatud, et natukene kalgilt, natukene halastamatult ja irooniliselt tema kohta öelda ju ikkagi võib?
Sest me olime niiiiii armunud.
Ja see läks niiiiiiiiiii põhjalikult kuradile.

Aga ta vedas mu lati mõnes asjas nii üles, et see pole kunagi alla tulnudki.
Pärast teda ma eeldan, et mees, kes mind tähtsaks peab, viitsib minuga rääkida kella viieni hommikul, kui järgmisel päeval pole tööpäeva, ja kolmeni, kui on.
Pärast teda ma eeldan, et seks on miski, milleks alati leiab aja ja koha, isegi kui meie ühises voodis magab laps, teises toas teine, kell on 3:50 hommikul ja elutoasohval sätivad külalised omakorda ennast magama.
Pärast teda ma eeldan, et mind intellektuaalselt respekteeritakse ja suudetakse samas läbi näha, kui ma lähen liiga põlema ja hakkan loogiliste asemel demagoogilisi argumente esitama.
Et mulle ei kõhelda seda ütlemast.

Teda mäletades ma eeldan ikka veel, et mind usaldatakse puutuma haavu, teadma vaikusi ja üksildusi.
Tema järel ja pärast ma eeldan, et mind usaldataksegi.

Aga seda ei juhtu tegelikult sugugi tihti.