Lähedusest vol II

Täna oli selline asi, mida tavaliselt ei ole.

See, et jooksen tormiga võidu ja tormi harjal, on normaalne.
See, et tormi lakates olen kurb, istun omaette veidi aega mingis kurnatud pisara- ja kaltsuhunnikus ja siis leian mingi laisa voo ja loksun selles nagu kausist välja valguvas piimakissellis, on ka normaalne.

Aga see, et ma kukun tormi seljast maha - seda iga päev ei juhtu ja tegelikult pole mul erilist tahtmist sellest kirjutada, sest ma ei õppinud midagi ära (nt "ära enam nii tee"), ning imagoloogiliselt oleks tore kõik see nende eest, kes pealt ei näinud, maha salata ja teha nägu, et suudan alati tormi harjal sellega kaasa söösta ja kunagi ei juhtu nii nagu täna.

Aga tegelikult ei pea ma ju seda päevikut selleks, et teeselda mingit paremat inimest, kui ma olen.
Ma püüan olla nii hea, kui suudan, nii õnnelik, kui suudan, nii tõhus kui suudan, ja osata ka selle osaga toime tulla, et olen inimene. Juba definitsiooni põhjal on inimene täiusevaba, võimetu kogu aeg ainult oivalisusteks oma elus ja päris olulise protsendi jagu on ta lihtsalt oma instinktide ja hormoonide ori.
Lisaks ei ole mul ka häbi elik ma käitusin tegelikult enda kohta adekvaatselt ega teinud kellelegi halba ja võib vast isegi öelda, et olin julge ja aus ja see oli - ilus päev?

Sest oli ka elamus inimeste headuse osas.
Ses osas, kuidas saab kontakti.
Ning selle osas, kuidas see teise inimese inimlik püüd olla inimlik mul alati kuhugi koore alla läheb ja kangutab lahti tasemed, mis ei liigahtagi viha või ebaõnnestumise peale, samuti.

Phmt selgus, et eelmise postituse kommentaariumis sai oldud natuke liiga optimistlik ja lootusrikas, sest mu viimase sekundi projekt ikkagi kaitsmiselt läbi ei lähe (ma unustasin, mitu allikat peab olema, nt). Ja ühtlasi on meil seal üks haukuv õppejõud. S.t. ma teadsin varem ka, et on, aga ta polnud minu peale haukunud, sest ma ei olnud absoluutselt üheski seminaris kohal käinud ega midagi ette kandnud, ning seega oli kogemus siiski esmakordne ja üsna omapärane.
Kui ta oli minu peale neli korda haukunud (harrastab lause keskel vahele segamist, agressiivset lampteemalist ründeküsimist, mille peale enamik teisi üliõpilasi hakkas hämama, aga mina olen konkreetne inimene ja kui mult küsitakse, mitmes seminaris ma olen kohal käinud ja ma olen nullis, siis nii ma ka ütlen, sarkastilist rünnet stiilis "preili kindlasti teab seda, sest ta on nii tark, et tal pole vaja seminarides kohal käia" jms) oli mul talle nii palju öelda: "Ma saan aru, et teil on õigus olla pahane ja rahulolematu minu tööga, aga kas te palun väljendaksite seda pisut sõbralikumalt?"
Mispeale tema poolt tuli mingi järjekordne põlglik haugatus, aga omaenda kergeks üllatuseks suutsin ikkagi nii tema kui teiste õppejõududega edasi mingit normaalset dialoogi pidada selles kaunis kuumaks köetud õhkkonnas. Sain asju teada, käitusin ise normaalselt ja moodustasin täislauseid - aga kui ma olin viimaks maha istunud ja too haukuja hakkas iga järgmise ja ülejärgmise ettekandja vigade peale (mis minu omadele alla ei jäänud ja kohati isegi ületasid) mulle otsa vahtima esmalt jälle ründeküsima ja kui ma ei teadnud, seletama, et ta seepärast kordab asju, et need meelde jääksid ja hiljem lõputöö ajal oleks meil lihtsam, valgusid mulle alguses mõned pisarad silma ja siis lõpuks ma istusin seal, kuulasin ja nutsin. Mismõttes ta on nii kuri ja siis korraga sõbralik ja räägib minu huvidest?
Nutsin ja isegi ei varjanud seda, sest noh.
Mis seal ikka.
Vähemalt ei hakanud ma nutma audika ees, seal ma olin täiesti ok.

Muuseas võin selle kogemuse põhjal soovitada Isadora vildika-tüüpi silmalainerit, sest käisin Selverist läbi silmi värvimas enne, kasutasin seda, ja siis nutsin väikeste vahedega umbes kolm tundi kuni kojujõudmiseni välja ja kodus peeglisse vaadates olid mul ilusad siledad värviga silmad. Natuke puudrit ninale ja samahästi oleks võinud minna fotograafi juurde otseteed.
Muidugi mitte nutmise ajal, siis ma näen välja sama jube kui kõik päris inimesed nuttes ja veel natuke jubedamgi. Ikka vahepeal või pärast.

Nojah, pisardasin siis oma pingis natuke ja mitte eriti murtult. See oli täpselt selline nutt, et ma samal ajal istun ma mõtlen, et tegelt kui ma saaks nüüd sellest sõbralikkusest seal rünnaku lõpus üle, siis oleks ok, sest midagi ei ole tegelikult ju halvasti.
Ja siis tuli teine õppejõud, kutsus mu ukse taha ja rääkis seal, kuidas sellest minu tööst tõotab tulla väga hea töö, kui ma need paar viga ära parandan ja kõik kasutatud kirjanduse ikka kirja ka panen, aga et jah, see uurimistöö reeglite järgi kirjutamine ei ole niisama ja vahel mõnes seminaris kohal käia ei tee paha, ja siis ma muidugi jälle pidin pisaratesse UPPUMA.
Õppejõud läks tagasi järgmist ettekandjat kuulama ja mina läksin kempsu ja phmt ulgusin seal häälega juba.

Aga noh, suur pihutäis paberkäterätte kaasa ja audikasse tagasi, sest mis ma ikka end kempsus peidan. Midagi piinlikumat kui avalikkuse ees nutmine ma nagunii enam ei tee ja see on tehtud niiehknii.
Kusjuures keegi oli mulle ukse lahti jätnud, mingist märkusest taipasin, et mind oli sealt uksest otsimas käidud. Kuidas nad nii... keegi märkas mind! Keegi märkas, et ma tagasi ei tulnud! Issand, kui armas neist!
Aga õnneks keegi enam midagi lahket ei öelnud vähemalt ja kui üritus läbi, olin nutmise kontrolli alla saanud ja käisin läbi (peaaegu tühjast) arvutiklassist, et rongiaega vaadata. Jäin seal ühte kirja kirjutama, püüdsin seal kaitsmiskogemust kuidagi sõnadesse panna - ja hakkasin uuesti natuke nutma.
Ja kuradikurat!
Kena sire selg koos heledate juustega kõige aknaalusema arvuti taga selgus olema mu kursaõe oma, kes pidi mulle kaks korda tere ütlema, et ma teda üldse märkaksin, ja arvas mulle mu punasilmsesse ja -ninasesse näkku vaadates, et mul on nohu. Aga selleks hetkeks oli mul juba sügavalt "nutan ja mis siis?!" ning ütlesingi talle, et eih, ma nutan.
Mis on halvasti, mis juhtus?
Eriti ei midagi, lihtsalt viimase nädala pinge - ja valasin kõik selle loo talle kaela.
Ta tuli minu juurde istuma, rääkis, kuidas tal hiljuti oli üsna samamoodi, et midagi pole halvasti, aga pinge ja väsimus on nii suur, et mingi pisimagi ajendi peale läheb kraan lahti, ja soovitas veini ja und, mida tema ema talle oli soovitanud.
Klaas veini ja voodisse.
Pakkus kusjuures lausa abi töökirjutamise juures, kui mul peaks vaja minema, ja murdis mu südame phmt tükikesteks sellega, et ta mulle niigi meeldib, aga et ta oli selline hea ja arvestav ja me tegelt ei ole mingit erilised omavahel suhtlejad - aga ta nii püüdis, tuli ligi ja tegi aktiivset kuulamist ja pakkus lähedust.
See oli temast nii armas, et ma rongi peale minnes nutsin terve tee ja siis rongis muudkui edasi.

Sest nagu ütles Malin Peterile Tjorveni-raamatus: "Ära ole minu vastu lahke. Sest muidu ma nutan nii, et tuleb uputus."

Millega ma ei taha öelda, et tegelikult ei tohiks olla lahke. Lahkus on hea. Mis siis, et just lahkus ongi see, mis uputuse vallandab - see tekitab ka sideme. Tükikese lähedust, tunde, et oled olemas, keegi näeb, keegi märkab. Uputus on selles kontekstis hea asi.
Aga kui sa ikka tõsiselt vihane pole nutja peale, hoidu ütlemast "Mis sa ikka nutad, see on tühiasi." Sest seepeale inimene vihastab, tunneb end üksijäetuna ja tõesti lõpetab nutmise, sest mis siin ikka nutta, elu annabki jalaga kogu aeg, vaja vastu hammustada.
Aga ka teievahelisele lähedusevõimalusele oled korraliku kabelimatsu andnud.

Siis ma tulin koju, püüdsin natuke kirjutada, aga kuidagi aju ei töötanud väga hästi.
Keerasin muusika kõvaks ja tantsisin veidi, muuhulgas alloleva loo järgi.



Helistasin lastele, tegin kindlaks, et mõlemad on elus. Võtsin klaasipõhja jagu brändit purgitäie vahukoore juurde ja läksin siis voodisse, sest nii ilusti esitatud soovitust nagu kursaõe oma tasub võimaluste piires tõesti kuulata.
Kolm tundi hiljem ärkasin ja kirjutasin kahe tunniga teile selle postituse, sest kaine kaalutlus teemal "inimlikkuse ja läheduse olemus" ütles, et nii on õige teha.

Pealegi, kui kella ühe paiku nuttes rongi peale läksin, nägin jaamas jaanuarikuist vikerkaart, päikest, vihma ja sinitaevast korraga.
Mis oli päris jõuline metafoor.