Mul on nii hea olla.
Issand jumal, kui hea mul olla on!
Antibiootik hakkas alates teisest tabletist mõjuma, ma saan jälle neelata (raskuste ja ebamugavusega, aga ilma valutõmbluste ja enda hirmsa kokkuvõtmiseta iga neelatuse eel), ma olen jälle vett saanud juua, palavik püsib mõõduka 38 kanti, pea ei valuta enam ja ma püsin üsna hästi püsti. Saan jälle rääkida. Isegi häälega, kui tarvis.
Täielik ekstaas. Kõik endorfiinid, mis hirmsate piinade keskel kehas üles peksti, et see värk kuidagi välja kannatada, hellitavad mind nüüd igal rindel.
Koristasin ära köögi, panin pesu pesema, sõin viilu apelsini ja kaks teelusikatäit kalasalatit, asendasin läbihigistatud voodipesu puhtaga. Kogu aeg naeratasin. Issand, kui hea on olla.
OMG.
Piina lõppemine on ikka üks parimaid hetki elus.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
on.
VastaKustuta...mis teeb piina kuidagi masohhistlikult hädavajalikuks.
VastaKustutano ma oleks sellest palju kiiremini välja astunud hea meelega, ilma mingi kahetsuseta, kui ka mingit kaifi pärast poleks.
VastaKustutaPäris muljetavaldav edulugu! Väga tubli!
VastaKustutaHilinemisega, aga siiski...
VastaKustutaKäesoleva sissekande lugemine tekitab vähemalt ühele sinu blogi austajale suuure naeratuse näole :)
T.