Palveküünal

Ma ostsin täna purgitäie baklažaani-adžika konservi, sest see oli Ukraina toode.
Teadsin konservi tähtsat päritolu tänu fb-s jagatud pildile, mul oli see raha olemas parasjagu ja see ost tundus õige teona. Ma küll selliseid asju enamasti ei söö, aga kuidagi oli oluline sooritada poes ostuliigutus, et oma sõbralikke tundeid väljendada. Nii nagu vanasti süütasid inimesed kirikus küünlaid kellegi või millegi heaks, niimoodi ostsin mina oma purgitäie baklažaanimöga, sest võib-olla on see kuidagi hea.
Pealegi on meie jumal ju ikkagi raha, tänapäeval. Ostad ja palvetad.
Hiljem mõtlesin, et sellest ühest purgist konservist vist palju tolku pole.
Aga kui nii ongi, olen vähemalt proovinud.


Veel hiljem mõtlesin sama mõtet edasi. Et ma teen ja olen teinud kohutavalt paljusid asju mitte seepärast, et ma nende tõhususse tegelikult usuksin, aga selleks, et väljendada maailma nähtamatule, teadvustamatule jõule oma meelsust ja siis äkki maailm millegipärast kuulab mind kunagi.
Kui ma küllalt visa olen nt.
Mäletan, kuidas ma käisin oma esimese ülikooli algusaegadel öösel jooksmas, mingis ebamäärases tundes, et see toob Corwini ja Juliani mulle kuidagi lähemale, sest olin neisse nii armunud. Mäletan end mingite ärevate sotsiaalsete sündmuste eel kallistest komponentidest süüa tegemas, hakkimas vidusilmi kreeka pähkleid ja murendamas sinihallitusjuustu, nagu päästaks see mind ära kurjast. Mäletan, kuidas ma Tartuaegadel käisin ujumas päikeseloojangutel või öösel, püüdes jõe, taeva ja roostikuga leida mingit ühtsust ja ühendust, mida ma päeva ajal kuskil ega kellegagi leida ei suutnud.
Üldiselt ei aidanud eriti, aga ma vähemalt proovisin.

Olen pannud enne kohtumist aeglaselt ja hoolikalt sukki jalga, heites sellega õhku teate "ei hooli, kui see tundub ülepakutud, ma lihtsalt tahan nii väga!" Värvinud põhjalikult silmi ja huuli mitte seetõttu, et  olnuksin enda meelest niimoodi kaunim või uskunuks, et see toobki mu huultele reaalse suudluse riidenagi all, vaid seepärast, et meigipliiatsite tõmbed olid mu ainus kättesaadav viis väljendada mõtet "see on minu jaoks oluline".
Küünal, mille ma sellega panin, põles hubisedes kuskil katkiste akendega kirikuvare võlvkaare all vihmas ja tuuletõmbuses. Vesi tilkus mööda mustunud seinu, reljeefid pudisesid ja vahel käisid mõned turistid ringi vaatamas, et oo kui maaliline.
Einoh, maaliline oli küll, ega ma ei eitagi, kuigi üsna külm ja kõle ka. Ma ikka astusin lausa pahkluuni lompi vahel, kui neid küünlaid seal süütamas käisin.
Aga käisin. Ma pidin proovima.

Ja minu sügavsumedaks üllatuseks selgub, et võib-olla pani keegi seda kõigi nende aastate jooksul isegi tähele.
Nii et kes teab. Võib-olla paneb konserviostu ka.

Muuseas, see baklažaanilödi oli äärmiselt maitsev. Sealiha ja seentega koos pannil, kõvasti küüslauku sõbraks, ületas mu tavalised kastmed mitmekordselt. Soovitan!