I feel just like a local god when I'm with the girls

Oma veebilehitsejana kasutan ma tulirebast.

Naljakas tunnistada, aga sel on isegi mingi põhjus. Et jah, muidugi, see ongi kõikse peavoolulisem lehitseja ja kõik kasutavad seda. Aga minu jaoks on oluline ka, et ta on tagurpidi see film.
Teile võib teos tunduda vähehuvitav. IMdb pakutav info on veel vähem meelitav kui vikipeedia oma.
Aga minu jaoks oli see film kunagi püha.

Ma mäletan aega, kui ma olin 19. Nii ilus, nagu ma iial enne ega pärast pole olnud, ja nii omadega puntras-metsas-hädas-vesiliivas-hukas-mädas-käkras, nagu ma ka ei varem ega hiljem olnud pole. Ülikoolis ei käinud, olin ametlikult akadeemilisel puhkusel (omal soovil) ja jõlkusin kahe Vanemuise näitleja juures lapsehoidjana töötada, et midagiGI teha ja oma eksistentsi maa peal kuidagi õigustada.
Palk oli kohutav (neli krooni 50 senti tunnis), aga ma sain näitlejate külmkapist süüa, millist võimalust ma ka täie jõuga ära kasutasin e. ma vahel küll muretsesin, mida nad mõtlevad selle kohta, kui ma poole hiigelsuurest ühepajatoidust nahka panen või kõik piima ja jogurti ära joon, aga kuna ma muidu suht nälgisin ja nad ei kaevanud ka, sõin samamoodi edasi.
Laps oli neil nunnu ning pooleteisaastane, aga ega ma temast suuremat ei hoolinud. Hoidsin ta puhta, kuiva, mittekarjuva ja söönuna, ilusa ilmaga käisime õues jalutamas ja liivakastis, aga mingit innukat arendamist või suhtlemist küll ei toimunud. Talle meeldis duši all käia, aga tõtt-öelda käisin mina seal rohkem ise pesemas, kui ma last duši alla panin, kuna sel kevadel-suvel oli mu Annelinna korteris 6 nädalat järjest soe vesi ära.
Ja seal, lapse lõunaune ajal tema vanemate abieluvoodis telekat vaadates, ma nägingi seda filmi teist korda.
Esimesest korrast oli meeles kõriauguni kaasaelamist, aga toona ma nägin ainult poolt filmi ning pooled asjad jäid arusaamatuks.
Teine kord vaatasin otsast lõpuni ja mida kauem ma vaatasin, seda rohkem ripakile mu lõug vajus.

See oli armastus, millega ma suutsin identifitseeruda.
See oli maailm, millest ma aru sain.
Niimoodi ma tahtsin!

Teate, kui vähe on filme ja raamatuid nägusate suguküpsete tüdrukute tõsisest kaalukast sõprusest? Esimese hooga tulevad meelde see film ja raamat "Minu ja jumala vahel on kõik läbi". Teise hooga... ei tule ka midagi rohkemat.

Vanuses, kui kõik mu tähenduslikemad suhted inimestega, kes polnud mu ema ja vend, olid omavanuste noorte naistega, polnud mul võtta praktiliselt mitte mingit rollimudelit, kuidas ja kas niimoodi saab. Mida siis ikkagi tähendab armastada ja reeta oma parimat sõpra, kui te mõlemad olete natuke jaburad, väga ilusad noored kunstikalduvustega tšikid. Mida tähendab see, et su kõige kallimad ja tähendusrikkamad inimesed ongi su plikadepunt. Mida tähendab olla noor tüdruk ilma romantilise meessuhteta, olemata samas ka mingi usin pühendunud koolipriimus.
Mul polnud kusagilt õppida, pidin jooksu pealt leiutama, ja oi, ma tegin vigu.
Ja siis oli see film.

Mu armas Tumen, see, kellega meid jätkuvalt seovad kõige tihedamad sidemed, nägi ka seda filmi. Me arutasime, kes meie pundist on kes ja miks. Me armastasime seda filmi ühtmoodi, tuliselt ja üleni. Ja mis siis, et kohati ülepakkumine. Ja mis siis, et Hollywood ja mingid vägistavad noormehed ja... see on film tüdrukutest. Foxfire.
Isegi tulirebase logo on natuke sarane selle tätokaga, mille nad kõik seal filmis endale tegid. Märgiks, et mingil moel jäävad nad alatiseks seotuks.
Meie, tüdrukud, kes teevad koos asju. Hulle asju, lõbusaid asju, jaburaid asju, valesid asju, pretensioonikaid ja rumalaid, edevaid ja mõtetuid, ülepakutud ja täiega julgeid asju. Meie.

Kui tulid mehed, kes muutusid päriselt-päriselt tähtsateks, muutusid meie pundi suhted natuke ära. Mõned meist lendasid laiali sellise hooga, et ma pole neid iial enam näinudki. Kui mul tulid lapsed, muutusid asjad veel rohkem, me läksime järjest rohkem eri suundades laiali. Ja enam ma ei ela elu, kus mu kõige tähtsamad suhted on need naised - oh, keegi meist pole enam tüdruk. Ammu enam mitte.

Aga mingil moel ja mingis osas on nad ikkagi osa mu elu kõige olulisemast ajaloost
Nii et ma kasutan tulirebast oma veebilehitsejana selle aja ja nende inimeste mälestuseks. Kõigi valude ja haigetsaamiste ja tülli- ja lahkuminekute mälestuseks. Ei lähe Chrome'i peale üle, ei lähe!