Mingi tase väsimust on see, kus ei saa enam magada hästi.
Tunne "kohe peab ärkama, kohe on jälle nii palju vaja teha!" ajab kogu aeg üles ja pea valutab lakkamatult.
Vahel vähem. Vahel rohkem.
Aga lakkamatult.
Kui ma juhtun tark olema parasjagu, ja kui vähegi mahti on, asun selles faasis puhkama. Mõistusliku otsusena, kuna tunde järgi peaks lihtsalt rohkem rabelema.
Õnneks pole mul parasjagu tuju loll olla.
Tegin eile kaks und päevas, kokku 11 tundi, mis siis, et tegelikult tulnuks selle asemel nii palju muid asju teha.
Täna võtsin ka korraliku päevaune jagu aja maha. Mis siis, et asju oleks vaja teha kaunis pakiliselt lausa.
Nüüd loksub kontides roidumus ja väsimus, tahaks aina magada - ja see on edasiminek, tegelikult. Kui tahaks ainult magada, tähendab see, et väga väsinud enam ei ole.
Saab jälle keskenduda ning tegemata töödele mitte mõelda keskendumise vahepeal. Kurbus, kahetsus ja ebapiisavuse tunne tõmbusid tagasi nurga taha ning ei irvita mulle ahastavalt näkku nagu nukrate silmadega klouni mask.
Luuravad eemalt.
Mis on parem variant.
Ühelausega: "üleval"-periood sai otsa - kestis teine ikka päris kaua, ei saa nagu pahaks panna, et enam ei jaksanud - ja see teine üritab nüüd jõudu koguda.
Kukkumine tuli seekord hästi järsk ja muude väliste põhjusteta kui unevõlg.
Tegelikult pole kaevata millegi üle. Ise teen oma otsused. Täielik vabadus on teha neid ka nii, et ei rassi end surnuks.
Aga ikka on nõme olla.
Nagu oleksin heade kavatsustega suutlikku iseennast nüüd alt vedanud sellega, et olen kriitilistel hetkedel hoopis mingi tarretis, mis hästi ettevaatlikult peab oma tööaega doseerima, et naeratada jaksata.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
unevõlg on tglt päris aus ja korralik põhjus ära kukkuda. tähendab, organism on kaval ja otsustab, et kui sa ise ennast teadlikult ära ei kukuta, siis ta kukub ise ja põhjalikult, enne kui päris surnuks rassid.
VastaKustutaja teadlik puhkamisotsus on jälle sinust endast kaval.
:D Nii tuttav! Nagu minu elu. Ainult et mul on see nii 24/7: igale pikemale tegevusele, ka kõige meeldivamale, peab järgnema sama pikk vegetatsioonifaas, muidu lihtsalt ei. jaksa. elada.
VastaKustutaNii lihtsalt on. Hea, et ma seda ise tean ja teadvustan.
Puhka jah. Jäin mõtlema, et miks on nii, et inimesed planeerivad ennast tihti üle ja hakkavad siis kurtma, kui üleplaneeritud nad on? Mõned lausa kelgivad sellega. Näiteks raadiodiskorid muust ei räägigi, kui tegusad ja hõivatud nad on. Kas see peaks meile midagi nende kohta ütlema? Et nad on väärtuslikud ja nõutud inimesed? Et kaaskodanikel tuleks neid väärtustada, sest nad teevad ju nii palju? Või on see hoopis põgenemine sündmustesse, et pageda elu mõttetuse ja tühjuse eest? Ma näiteks ei mäleta, et tegelikult head inimesed hullult räägiksid, et neil on nii palju teha. Näiteks mu isa ja lell ei rääkinud sellest kunagi. Ega südamlik Linda-tädi, kes oli alati leebe ja sõbralik.
VastaKustutaOlen üks unetutest, sobilik prototüüp kultusfilmile "Mehed ei nuta". Aastatepikkune unehäire on laostanud töövõime täielikult. Seepärast on põhjust Sind "kadestada", et Sulle on saabunud magus uinumise periood. Ilusaid unenägusid :)
VastaKustuta