Hake

Nagu (kõik) paljud teised inimesed, räägin ka mina oma kodumasinatega.
Mingis mõttes on see nagu iseendaga rääkimine, sest enamik sigadusi, mille masinad kokku keeravad, on minu tehtud tegelikult, ning enamik suurepärasusi samamoodi.
Mingis mõttes on aga ikkagi tunne, nagu suhtleksid kellegi teisega.
Näiteks nad reageerivad veidi.

Panen juutuubist käima laulu, mis mulle ei meeldi ja ütlen arvutile seepeale üpris tungivalt: "Jää vait! See on halb laul! INXS tegi ka mõned halvad lood ja see on selgesti üks neist. Nii et jäävait, jäävait, JÄÄ JUBA VAIT!"
Arvutile jõuab pikapeale kohale, mida ma klõpsin nii meeleheitlikult. Tuba täitub tähendusliku pausi, aknast kostva automürina ja ööbikulaksutamisega.
Tõmban hinge.
Lisan vaiksemalt: "Vabandust! Ma tean, et see polnud sinu süü. Ma olen veidi närviline lihtsalt."
Arvuti ei pea viha.

Vist.

Mina kuulan INXS-i edasi ja olen sunnitud tõdema, et neil polnud mitte mõned halvad lood hunniku heade vahel, vaid umbes pooleks. Või isegi häid vähem. Ja vanemad albumid oleks nagu paremad, miskipärast.
Aga võib-olla on mul liigsest hitikuulamisest väärastunud maitse lihtsalt. Vabalt võib nii ka olla.
Eksimatu ei ole.

Ahjul ei tööta enam alumine kuumuti. Kõik mu küpsetised on alt kahvatud ja pehmevõitu, aga pealt pruunid ning krõbedad seetõttu. Ma isegi ei tee ahjule etteheiteid, sest mul oleks ka päris raske ilma jalgadeta joosta nt, ja kuna ta siiski annab oma parima sellega, mis talle jäänud on, siis tunnustus hoopis.Tubli ahi, pats-pats-pats.

Eile käisin muuseas jooksmas. Jalgadega, mis mul veel alles on.
Väärib mainimist, sest see oli juuksuri külastamise kõrval umbes ainus asi, mida ma üldse suutsin end tegema sundida ning selleni jõudmine võttis ka kuus tundi või sinnakanti - aga pärast jooksu olin see-eest nagu normaalne inimene peaaegu.
Kirjutasin kursusetööd, sõin salatit ja enne magamaminekut panin isegi nurka nutsakasse visatud märjad riided kuivama.
Märjad seepärast, et jooksmise ajal hakkas vihma sadama, mis oli väga tore, sest ma peaks olema surnud või kannatama näohalvatuse all, et vihmas jooksmine naeratama ei võtaks. Isegi kui ei taha süüa ega magada ega tööd teha ega õues käia ega kellegagi rääkida ja kogu organismis undab lakkamatu häirekell nagu maailma kõige tüütum haisvate sokkidega toakaaslane: "...pole see pole see pole see pole see pole...!", vihmas jooksmise sisse lihtsalt peab naeratama.

Esimesed piisad kukkusid mu paljastele õlgadele (mulle meeldivad maikad), tuli tuulehoog vahtraõitega, mis silmi kippusid, ning mu nägu hakkas veidralt tõmblema.
Roosa kilekaga lapsele mu ees tõmmati kiiruga kapuuts pähe ja tema vanemad tõmbusid kühmu, sellal kui üksikud piisad mu õlul asendusid pideva veepihuga, mis leigelt lärtsudes tagasi pritsis. Keegi avas vihmavarju. Jooksin üle tee ning lõikasin nurka, sammud läksid kiiremaks ning hakkasid plärtsuma ja mu kummaliselt tõmblev nägu võttis naeratuse sisse, aeglaselt ja ebalevalt, nagu olekski mõne päeva jooksul juba täiesti ära unustanud, et nii ka saab. Aga võttis siiski!
Vesi jäi esmalt juustesse kinni, jooksis siis üle näo ja nina alla kogunes naljakas tilk, mis ka pead raputades eemalduda ei tahtnud. Naeratasin ning pühkisin käega maha.
Selle paneelmaja, millel jookseb vene keeles punane kiri "Jeesus elab siin!", ukseorva oli vihma eest peitunud veel üks väikese tüdrukutirtsuga jalutama tulnud perekond. Õigemini mees ja naine peitusid, sellal kui nende valges suvemütsikeses tütar hüppas kord vihma kätte, kord tagasi varju alla, ise vaimustusest rõkates. Vanemad käitusid ka hästi ega seganud teda.
Naeratasin.
Jooksin kodu poole ja küsisin endalt, miks ma iga päev nii ei tee? Nii hea ju! Jalad suhtuvad jooksmisse hästi, nägu suhtub naeratamisse hästi, meeleolu suhtub endorfiinidesse hästi...

Aga ju mul iga päev ei ole vaja elu paremaks teha.
Eile lihtsalt oli.