Hirvega kaljuserval

Nüüd on see aeg, kus mõistus peab Organismi pidevalt kontrollima, vastupidi läheks kõik väga kiiresti kraavi. Sest Organism nagu mingi paanikas hirv, võbiseb põõsastes ja on valmis igale lähenejale sõrgade või sarvede või mõlemaga äsama. Stressstressstress, ja terve põõsastik vabiseb kaasa, sest vaene keha vaevleb oma esivanemate taaga käes ja ei saa üldse oldud.
Esivanemad nimelt võitlesid oma geenide edasiandmise eest küünte, hammaste, sõrgade ja sarvedega (oot, selle teooria järgi oli minu esivanem mingi küünistega kits?! aa, eee... ah, misiganes: võrdlus tuli, võrdlus ka jääb) ja kuna neil selle tehnika abil selgesti õnnestus, siis nüüd tahaks Organism sama teha.

O: Eideke, me sureme kohe välja! Kohe! Nagu kahe kuuga! Mine tee ruttu üks laps, päästa meid veel enne süsteemi täielikku kokkukukkumist! Sest su väärtus on maa-daal ja kohe saavad kõik sellest aru! Kiirusta!
Mina: Ole vait, mu vaene kullake. Kusss-ss! See läheb mööda. Praegu ei tasu kuhugi kiirustada. Oleme paigal. Ootame. Puhkame. Pärast on parem, eks siis vaatab, mis saab.
O (värisedes): Ei ole parem! Ja ei lähe mööda! Mitte kunagi! Me sureme ära selle kätte! Tee midagi! Ükskõik mida!
Mina (läheb ohates mõne sõbra rinna naale nutma).
O (ulub): Ei, mitte seda! Mine tee midagi seal, kus sind ei taheta! Sest misMÕTTES ei taheta?! See on maailma lõpp, et ei taheta! Tee midagi!

Mina üritab Organismi kuidagi üle patsutada, ohjata, ümber veenda. Jooksutab teda, rihm käes, ümber poole linna, söödab teda kohvi, vahukoore ja šokolaadiga, isegi alkoholiga uimastamine on teema. Uued kleidid. Uued inimesed igal nädalal. Netisuhtlused öösse ja kallistused.
"Sa oled hea, ära muretse, kõik on hästi, maailm on valla, elu on põnev!"

Organism vahepeal isegi usub, aga vähimagi - vähimagi - müksu peale ujutab mu jälle stressihormoonidega üle ja ma olen sellest nii väsinud, nii tüdinud ja kurnatud, et nagu ei jaksagi teda enam rihmast hoida väga.
Pärast on piinlik.
Ja ei ole õigupoolest mingit vahet, kust need müksud tulevad. Tütarlapse isa, kes ongi vahel pisut järsk, teatas mulle küsimuse peale, mis teeb mulle muret minu tütre tulevase välisreisi juures: "Tal on telefon. Jutul lõpp."
Ja mina pidin kohemaid maha surema kohutavas hüljatus- ja mittehoolitustundes. Solvusin ja lõpetasingi edasisise diskussiooni.

Mingitest täpsematest müksudest rääkimatagi.

Huvitatud meestähelepanu on samas õudselt häiriv.
Sest ühest küljest nagu ei taha absoluutselt mitte kedagi lähemale kui kallistus, teisalt kallistusi nagu tahaks väga - ja eks ma siis katsu koos selle raevukalt rihmast rebiva Organismiga kuidagi manööverdada täpselt seal piiri peal nii, et keegi ei tunneks end valelootusi saanu, ärakasutatu ega kurva ja mahajäetuna.
Mina ise kaasa arvatud.

Kohati tahaks päev otsa kooke ja pekki süüa. Kohati ei taha üldse mitte midagi süüa. Närin töö juures vaevaliselt lõunaks kaasa võetud mandleid, saan mingi pihutäie toore jõuga kõrist alla ja joon kohvi peale.
"Kas sa inimese sööki üldse ei söögi?!" küsib sümpaatne arst juba teist ühist lõunapausi järjest. Ilmselt tal pole meeles, et on seda juba küsinud. "Me peame hakkama su hemoglobiini valvama, muidu kukud veel kokku keset tööpäeva!"

Aga vaevalt küll.
Inimesed ja nende Organismid on palju vintskemad, kui nad isegi arvavad =)