Hoida

Disclaimer: järgnev tekst ei ole etteheide, kuigi on veidi edvistamine.

Mõnikord on mul kohutavalt puudu mingi sel hetkel natukene suurem ja targem inimene, kes paneks mulle käed keskmise survega (mitte õrnalt ega ka nii, et liigesed raksuvad) ümber, hoiaks, naeraks mu üle sõbralikult ja ütleks, et hei, õeke. Kõik on korras. Sa oled korras. See läheb mööda. Sa oled, kes sa oled - ja see on hästi.
Maailm läheb hästi.
Sest jaa, ma tean seda ise ka, aga kui neid sõnu ütleb keegi teine,  kõlavad nad reaalselt nagu lohutus.
Kui ma neid ise endale ütlen, kõlavad nad nagu ülesandeid täitva lihast masina kasutusjuhendi järgmine e. "Funktsioneeri edasi, naine! Sa tead küll, kuidas asjad käivad! Vajuta neid nuppe ja tööta!"
Toimib küll, aga kõlab kaunis kalgilt. 

Mõtlesin selle asja üle natuke - et miks mul on vaja kedagi teist kallistamiseks, kui olen ometi ise - ega leidnud muud vastust, kui et inimesed ikka otsivad endale mingeid teisi inimesi. Karjaloomad nagu me oleme. Teise inimese soojus tõestab väärtust ühiskonna jaoks ja eksistentsiõigust.
Läksin panin ise käed kellelegi ümber ja ütlesin, et läheb mööda. Äkki on abiks.

Ja kui pärast jälle kurb hakkas, mõtlesin kerge õuduse ja eneseimetlusega, et vbla see ongi mu ainus valik. Sest vbla ma olengi kõige suurem ja targem inimene, keda sedasi isiklikult tean, ja vbla see ongi minu töö - olla see, kes paneb enda ise kokku ja kui parasjagu suudab, sirutab käe ka neile, kel vaja on? Et kes tahab, saab kinni võtta?
Muidu, kui ma ei suuda, ega ei siruta ka. Ma ju tean, kuidas ennast kokku panna, mida selleks vaja on, mida ei tohi ja millistel hetkedel tuleb teised kuradile saata, endaga hell olla ja hoopis iseennast kallistada.
Omaenda võimete piire tuleb tunda.

Aga ikkagi. Täna ja eile kaks inimest, kes kannavad mu eest tõesti 0 vastutust, sirutasid käe.
Päris ma ei rõõmustanud.