Jaan

"Kas sina siis suitsetad? Ma arvasin, et..."

Vastasin ausalt, kuigi üsna üldsõnaliselt, miks ma parasjagu suitsetasin.
Inimesed jäid kümneks sekundiks mõnevõrra kohkunult vait ning võtsid seejärel kiiresti üles uue teema.

Tekkis tunne, et vbla peaksin end ebatavalise väljaütlemise pärast õigustama, aga ei leidnud kohe sobivaid sõnu selle tegemiseks.
Ehk siis õigustan takkajärgi siin.

Tõsi on, et praegu ma tõesti poosetan kohati oma südamiku.. põlvevaluga.
Ei saa eitada.
Aga sama tõsi on ka see, et kui ma seda ei teeks, kui ma teeskleksin rahu, vaikust ja sujuvust, poosetaksin lihtsalt sellega, kui kangelaslikult vaikides ma oma valusid kannan.
Ning sel juhul ma lisaks edvistamisele ka valetaks.
Sest sittagi ma siin nii kangelaslikult ju.

+ mu alastus on mu soomus nagunii.

***

Muidu sisaldas jaanipäev eeskätt tohutute liha-, pähkli- ja salatikoguste hävitamist, veidi imelist Irise-pavlovat ja õunasiidrit lisaks. Mul läks NÄGU ümmarguseks kahe päevaga seepeale.
Vahele käisin jooksmas. Kohati täitsa vahemaasid lausa, mitte lihtsalt kilomeetrit poodi ja teist tagasi. Üldiselt olen endaga päris rahul, sest normaaljuhul ma jaanilaupäeval, jaanipäeval ja üldse selles kandis eriline spordipühvel just pole.
Rahulolu pärsib veidi fakt, et kui ma laupäeval tegin hästi natukene kõhulihaseid ka hajameelselt, siis täna e. teisipäeval needsamad kõhulihased ikka veel valutavad. See värk, et kui ma muudkui jooksen iga päev, ega siis ei viitsi lihaseid väga teha. Ning need raisad taandarenevad seepeale rutem kui pastöriseerimata piim hapuks läheb, muidugi.

Kirjutamisega ei ole joone peal. Ära solgitud rutiini taas normaalsuseks muutmine võtab vahel mitu katset.
See ei ole halb.
Halb oleks siis, kui enam ei püüakski.
Tagasilöögid on normaalsus, millega harjuda, leppida ja rahulikult võtta.