Äkki saaks koolide lõpetamise kuidagi ära keelata?
Need lillehunnikute all seisvate piduriides ja naeratavate tuttavate pildid hakkavad ajudele ja mul tekib mastaapne kiusatus minna ja öelda oma koolile, et ma ei tule siia enam tagasi, sest ma ei taha lõpetada. See kuradi lilletamine ja naeratamine kogu selle jama järel on täiesti kohatu: no olgu, kergendus, aga põhimõtteliselt on see ju lihtsalt mingist jurast enda läbi ujumine ja preemiaks on see, et võib sukelduda mingisse uude jurasse (tööelu) natukene parema varustusega kui enne?
Jeah, pidu.
***
Mul on paha tuju, sest tõusin eile liiga vara ja olin seejärel liiga pikalt üleval, tööd tegin ka halvasti (mitte meelega) ja üldse tegin liiga palju. Ma tean, et asi ongi ilmselt ainult väsimuses ning tegelikult on kõik sillerdus ja suvepuhkus ja pole mingit põhjust kibestuda koolilõpetajate peale, aga ega see mu tujutust ära ei võta.
Pealegi olen ma idioot. Panin oma poja käest laenatud telefoni (enda oma unustasin Tartusse) koti küljetaskusse enne, kui sel klahvilukk peale läks.
Nüüd nõuab lapse telefon mult puk-koodi. Kes kurat teab oma telefoni puk-koodi? Või kui paljudel see alles on?
Võin ju kodus vaadata sinna sahtlisse, kus ma hoian dokumente, mida vajatakse harva, aga mul on lausa mingi mälestus, kuidas ma hoidsin seda sim-kaardi väljamurdmise järel üle jäänud osa pihus ja mõtsin, kas hoida alles või visata ära - ning viskasin prügikasti. Sest mu poeg hoiab oma asju nii hästi, et seda ei lähe vaja.
Kahjuks ei arvestanud ma sellega, et mina ei hoia asju nii hästi.
Üks kleitidest, mille Organismi lohutamiseks ostsin, kadus ära. Arvasin vahepeal, et mul on pesumasin katki (tegelt ei olnud) ja tõin niisiis kleidi ema juurde pessu, aga nüüd, kahe nädala möödudes, ei ole seda enam ei musta ega ka puhta pesu hulgas. Tegu oli väga armsa tütarlapseliku tumehalli sametkleidiga, mida ma kordagi kanda ei jõudnud, mul ei ole rohkem ühtegi selles stiilis kleiti ja pealegi maksis ta tervelt kuus eurot.
Fakk, ma ütlen.
Pidin eile seega külla minema, rõivastatuna oma vanaema kombineesse, mil oli pealegi külje peal auk, nagu selgus, oma õe väikeseksjäänud rinnahoidjasse ning oma ema särki ja kingadesse. Ainult jakk, püksikud ja sukkpüksid olid enda omad.
Mu õde miskipärast ei rääkinud hommikusöögi eel minuga, aga vanaema räägib see-eest vahetpidamata, sest ta on vana ja tal hakkas ilmselt viimaks natuke kurb, et surm läheneb ja keegi teda ei armasta, mu sääred on pidevalt valusad, nagu kollitaks neid lakkamatu kerge kramp ning ültse ja apsaluutselt: I'm so lonley lonley lonley lonley, yeah! nagu laulis Freddie Mercury.
Hommik nagu ajahetke tardunud õndsus, tõesõna.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Aga ma nägin Sind täna unes! Olid jäänud näppupidi suure trükimasina vahele, said selle kõva sakutamisega kätte ja siis näitasid, kuidas sihukese vigastusega ümber tuleb käia. Vigastus vigastuseks, aga ma olen täitsa kindel, et see uni sai vaid üht tähendada: see, mida Sa parasjagu kirjutad, on midagi väga head. Ja näppe oskad Sa ka tohterdada.
VastaKustutaPUK-koodi saab reeglina telefoni e-teenindusest. Sinna saab pamga kaudu näiteks.
VastaKustutaPanga kaudu, muidugi.
VastaKustutaoo, proovin.
VastaKustutaMuidu, mina nägin linnariiete unenäo tuules unes Rentsi, Rojut ja veel mingeid tundmatuid tüüpe, kes olid kõik mulle külla tulnud ja toonud beseed, kohvikoort ja 10 väikest maasikat. Minul oli ka varutud beseed, lausa vahukoort, aga maasikaid ei olnud ja siis ma kuidagiviisi ei saanud sööki tehtud vaid vaid jooksin köögi vahet ja tegin toas tööd hooopis vahepeal. Külalised valmistasid ise endale kohvi ja siis leidsin kuskilt köögilaualt pildi väikesest Rentsist, kes oli kõvasti ülekaalus ja kandis peas kreemikarva lehvi, ja imestasin, et kus on ikka alla võtnud nüüdseks.
Enne kui saime sel teemal arutlema hakata, pidin aga juba kuskile minema sõitma ja külalised jäid must kööki maha lihtsalt.
Lisaks, hakkab mulle meenuma, võrdlesime me oma uisutamiskogemusi ja uiske. Mul tegelt uiske ei olnud ja näitasin oma tütre omi, lootes, et keegi ei pane tähele, et need on mulle kaks numbrist väikesed.
VastaKustutaNatuke küll teemaväline küsimus, kuid äkki oskaksite anda hinnangut erinevate Tallinna haiglate kohta praktikakogemuse põhjal. Kas mõnest praktikakohtast on jäänud eriti positiivne mulje? Millist valida?
VastaKustutama olen tallinna haiglatest olnud praktikal ainult PERH-is ja Lastehaiglas. Võimalusel soovitaksin praktikabaasina pigem PERH-i, sest Lastehaiglas oli vähemalt minul küll lihtsalt igav - patsiendid ja nende probleemid kippusid olema üsna sarnased ja käelisi tegevusi õed praktikante väga tegema ei lasknud. Mis on mõistetav (esiteks on lastele raskem nõela veeni saada ja kergem tekitada lihasesüstiga närvikahjustust ja teiseks kipub ilmaasjata torgitud laps olema väga tõrges edaspidiste torkimiste osas), aga mitte väga arendav.
VastaKustutaAga need asjad muidugi ka erinevad osakonniti ning mingit kindlat "Mine sinna!" nõu ma anda ei oska.