Raport

Ma olen suur idioot.
Vahel mõtlen, et lausa liiga loll, et eksisteerida.
Küsimuses "kas ennast vast võiks natuke hoida ja mitte toppida elavat ihu töötavate masinavärkide vahele?" olen näiteks täiesti õpivõimetu ja täis põrmustavat optimimimimimismi kuni viimse võimaliku hetkeni (ja sageli pärast seda ka, sest siis on: "Kuule, oli ootamatult kole, aga seni elasin üle ja hetkel polegi nii hull. Võib vist samas vaimus jätkata küll.")

Näiteks oma viimase töönädalaeelse nädalavahetuse täitsingi täpselt nii lõbusalt:

Organism: Nõmenõmenõmenõmenõmenõmenõmenõme... See oli halb mõte. Ma arvan, et me oleme suremas, eideke. Otsi mingi pime nurk või veel parem, teine külg maakeral, sest mu arust me oleme kõige halvemas kohas, kus me üldse olla saame parasjagu.
Mina: Kuule. Siin on süüa ja palju toredaid inimesi, jalgpall ja pealegi lasub meil kui heal inimesel vastutus mitte olla täielik tropp, onju. Ärajooksmine jätaks väga veidra mulje, otse nõmeda lausa. Mõtle, maailmas on ilma käteta inimesi, kes elavad päris rõõmsalt, ja kas meil on käsi puudu või? Naerataks õige natuke ja jätaks hala?!
Organism: Jaa, jaa, aga tegelt ikkagi ei, sest ma suren. Tahan ära. Tahan peitu. Ei suuda magada. Ei suuda suhelda. Ei suuda hingata...  Kurat, vanamoor, jookse ära, siin on väga halb olla!
Mina venitan nagu saan, kannatan mittemagamist, mittesöömist, mittesuhtlemist ja mittehingamist ja viimaks teen kehale hommikul tünga, joostes küll poolteist kilomeetrit ära, aga siis needsamad poolteist jälle tagasi. 
Organism hingeldab, keel vestil, sest pärast üpris magamata ööd ta ei ole väga kepsakas tegelikult, ega saa kolmekilomeetrise jooksu järel kurnatuse tõttu suurt midagi aru.
Mina: No näed, polegi hullu! Said oma endorfiini. Tegelt me oleme mingis väga heas kohas ja siin on väga vaja olla, kasvõi ainult sulle õpetamiseks, et nii saab. Päris inimesed ei hammusta ja nendega tohib näiteks rääkida. Lähme räägime. Just nii. Väga, hea, tubli, see juba peaaegu läheb. (Siis kõrvale, vastuseks ühele saabunud ettepanekule): Eiei, ma ei taha täna õhtul linna. (Jälle Organismile): Sina lihtsalt suhtle nüüd edasi. Lõbutse ja naudi!
Organism (tuleb aegamööda enam-vähem teadvusele, vaatab suurte ehmunud silmadega, mis üle jupi aja jälle seletama hakkavad, enda ümber ringi, ja toob kuuldavale käheda karje): Issake, eideke..!
Kuule,  kuidas, kuramuse päralt, me jälle siiasamma urkasse tagasi sattusime?! Pidime ju ära jooksma?! Oi, nõmenõmenõmenõmenõmenõmenõme... Me oleme suremas, ma olen selles üsna kindel. Lähme ära, sest siin ma keeldun magamast, keeldun söömast, hingamast ja isegi haigutamast, kurinahk! See ei ole turvaline koht, ma juba enne hoiatasin sind!!

Mispeale mina olin tõesti jälle täiesti meeletult üllatunud, et miks nii, kust see siis nüüd korraga?! Kas see kõik pole juba mingi läbitud etapp?

Nii naljakas.
Nii kohutav.

Inimüübilt olen selgesti kuskilt Charlie Chaplini ja Piilupart Donaldi vahel. Selline, kelle puhul loo õnnelik lõpp ei ole mitte see, et ta midagi kusagil saavutaks, vaid see, et oh, ta jäi ellu ja maja ei põlenudki päris jäägitult maha, vaid sealt ikkagi päästeti lemmiktugitool, kass, lillepott ning neli purki kõrvitsa-mustsõstra moosi.

Suurejooneline.