Täiesti mõttetu postitus

Üleeilne päev ärkamisest uinumiseni kestis 22 tundi.
Selle fakti taustal olen sunnitud nentima, et olen natuke lollakas.
Eriti kuna ööunele kulutasin seejärel kasinad 6 tundi ja eile oli puhkamise asemel vaja viis tundi loomaaias koos Poeglapsega ringi hulkuda ja pärast kurnatusest toibumiseks 5 euro ja 20 sendi eest (mis natuke lollakas, täitsa loll ikka) jäätisekokteile osta, õhtul aga joosta ja joosta ja joosta, nii et pärast ei tulnud uni - ja täna on tööpäev.

Homme lähen vanaemaga botaanikaaeda. Sest... tal vist ei ole kellegi teisega minna.
Ootan õudusega lakkamatut jutuvada teemal, kuidas tema leidis endale pärast sõda järelejäänute hulgast ikkagi MEHE, mitte lihtsalt meesterahva, mis neil kahel asjal vahet on (mees tunneb kella ja teab, kus ta kodu on jms) ja kuidas minuga ikka on läinud eriti õnnetult, et mu mõlema lapse isad ikka üldse MEHED ei ole.
Aga mis seal ka imestada, vaadates, milline ma ise olen.
Oh-kui-armas.

Aga seoses sellega, et mul on palju teha, on asjad üldiselt siiski hästi.
Eksistents on kuidagimoodi nihkunud sellisesse tasakaalupunkti, kus ma küll ikka veel ei mõtle väga asjade üle, aga vähemalt ei tundu ümberringi varitsevad asjad lakkamatult minust mingeid jubedusi mõtlevat, maod ei keerdu kõndides jalgade ümber ning töötegemine ükskõik mis rindel päästab mind iga päev ära kurjast.
Isegi söögiisu on tagasi tulnud viimaks: kaks ploomi ja pakk krabipulki lõunasöögiks = nälg ja ikaldus. Tahaks ikka midagi rasvast ja tõhusat, parem veel: sooja, rasvast ja tõhusat. Peekonit, mune ja tomatisalatit hapukoore ja tilliga, rohelist sibulat, kotletti ja koorega kohvi ja... hiljem võiks midagi magustoiduks ka olla.

Teeks õige tänaseks mänguõhtuks kooki, mh, ah? Huvitav, kas see peaks olema šokolaadivahukook või hoopis midagi toorjuustu ja küpsistega?

Tööl on mul söögiks veel paar ploomi + võimalus teha ravimiesindajate poolt lastetoidunäidisena kohale toodud piimaga kohvi.
Nälg ja ikaldus.
Maivõi.