Aeg-ajalt tuleb mõtteid, mida oleks tingimata vaja võrgupäevikusse kirjutada.
Et saabub tühjusest päris uudne ja oluline idee, kuidas oma eksistentsi paremini mõtestada. Ühtlasi haakub see mu hetkelise emotsionaalse olukorraga, selle unikaalse momendiga isiklikus ajaloos, mida pole eal varem olnud ja loodetavasti ei tule ka hiljem. Teeb postituse, äkki keegi saab seda mu uut ägedat avastust oma elus kasutada ja üldse, polegi pool internetti seda konkreetset mõtet täis veel, vbla õnnestub paista originaalne ja äge!
Ja siis lappan hommikul kohvi kõrvale läbi neid pealkirju, mida keegi on siin lehel viimasel nädalal avanud ja tuvastan, et oh.
2012 ma juba kirjutasin sellest.
Kaks korda.
Kõige hullem on, et kogu see kordumiste avastamise muster kordub samuti. Tuima monotoonsusega.
"Oi, aga ma olen sellest juba kirjutanud ju!"
Elangi kogu aeg täpselt sama elu. Isegi mu uued mõtted on ühed ja samad uued mõtted.
Tõdemus, et elu on nagu spiraal, millel käid samu asju üha uuesti läbi, on samuti äärmiselt kulunud.
***
Eelnev ei ole üldse kurb jutt, et see selge oleks.
Hakkan vaikselt viimaks (taas!) sellega leppima, et elu võib olla hea ka seksi- ja armusuhtevabalt. Et mul on maailmale ka muud anda kui pühendumust ühele isasele, sealt saab ka teisi häid asju vastu võtta ning fakt, et meessoo vastu on parasjagu alles jäänud ainult soe inimlik huvi ja vaimustus seeüle, kui hästi nad lõhnavad ja kui kenad on nende käsivarred ning kulmud, ei ole traagiline, vaid lihtsalt... nii on.
Ma olen, mis ma olen. Tunnen, nagu tunnen. See ei ole kuidagi valesti.
Jah, tean, äärmiselt uudne ja ootamatu tõdemus. Kordan seda siin üle ainult iga kuu või sedasi.
Aga ikka on vaja meenutada. Pidevalt hiilib kuklas kahtlus, et kui nii paljud teised teevad teistsuguseid valikuid kui mina, ju need siis on ikka kuidagi paremad valikud ja ma pole asjadest lihtsalt aru saanud.
Kari ei saa ju eksida.
Kui kõik elavad paaris, on see mingi tähtis asi.
Mul on midagi viga, et ma ei ela ja ei suuda mingeid sellesuunalisi liigutusigi teha, tundmata, et valetan igale poole.
Valetan sisse ja välja.
Valetan nii hullusti, et häbi tahab ära tappa.
__________________________
Tegelikult muidugi teeb kari kohati ka selliseid valikuid, et paha hakkab, kui peale vaadata, ja hinge vallutab suur imestus selle üle, kuidas nad ikkagi nii lollid on. No vaata maailmas ringi! Nii palju õnnetuid inimesi..!
Karja menuvalikud ei ole millegi poolest tõestatult paremad kui need teised.
Leida oma tee ja mitte karta seda käia. See on hea eesmärk.
Mitte mingi... paaritumine. (Kuigi paaritumine hästi sobiva partneriga on siiski väga meeldiv tegevus, ei saa salata.)
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Suhete kohta on sihuke ütelus, et esimene on mesi, teine vesi ja kolmas puhta kusi. Ehk siis kõik kordub ja lõpuks ajab see tsüklilisuse tunnetus endal lihtsalt südant pahaks ja tekitab tülgastust.
VastaKustutamis on huvitav mõte, eriti valguses, et mina suudan uut suhet üldiselt alustada siis, kui vana meelest hakkab minema. sisenen sellesse uude üha helgelt ja entusiastlikult - kuni juhtub see, mis kogu aeg juhtub ja siis tulevad nad KÕIK KORRAGA meelde.
VastaKustutama arvan, et teen vähemalt aastakese pigem neid asju, mida ma hästi teen, ja jätan isastega armuasjade ajamise ajaks, kui luud-kondid väga terved ja tugevad jälle.
Jajah, muidugi. Selle viimase kommentaari võiksin ma ise kirjutada iga kord, kui kõrvetada olen saanud. Harju ära juba ükskord sellega, et kuldne kesktee on küll üks tore asi, aga see ei ole meiesuguste jalakestele mõeldud.
VastaKustutapäris mulle ei meeldi see "meie".
VastaKustutasest vahel on tunne, et ma olen siuke ainuke väärakas.