Täna ei ole reede!*

Issake, poisid ja tüdrukud!
Emake maa!
Kui otse öelda, siis õumaigaad, tundub, nagu enam ei jõuaks, tundub, et olen suremas.

Või ei, tegelikult.
Kui tundetäpne olla, võiks õigupoolest öelda, et olen juba surnud. Sest mul aju enam eriti ei ole, on autopiloot, tundeid eriti ei ole, on autopiloot (mis oletab, mida ma võiks tunda ja siis markeerib seda paari vahvelrabeda naeratuse või sapise suukõverdusega), ja kõik, mis mu ümber toimub, lihtsalt toimub, ilma et mul oleks sellega mingit seost peale telefonitõste ja malbehäälse "Perearstikeskus, tere päevast!" või verepudeleid kallutades peapöördeta, ent sama sõbraliku häälega kuuldavale toodud "Võtke palun istet - sinna suurde tooli - ma kleebin need kleebised ära ja siis tegelen teiega!" stampväljenduste.

40 tundi nädalas on liiga palju, aga ma olen töötanud 43 nüüdseks ja kolm tundi on veel. Ja kõik on nii haiged, üksteise järel tulevad ülemiste hingamisteede viirused, kõhuviirused, põletikud, lööbed, valud ja muidugi vered, vered, vered...
Kus on niitide eemaldamised? Kas inimesed enam süste ei tahagi saada? Ma oleks valmis isegi vererõhku mõõtma ja tilku andma, et pääseda veerandtunnisest telefonikõnest teemal "kodused sümptomaatilise ravi võtted nohusele 8-kuusele imikule". Kõik tahavad ühekorraga retsepte, tõendeid, raha anda, kassa ei klapi, saatekirju, nõu puugihammustuste ja borrelioosi sümptomite kohta, piim on otsas, kohv on külm, kõrvaotsikud on loputamata, nädalavahetustel on topelt- ja kolmekordsed üritused ja hommikul magasin sisse ega jõudnud seega pead pesta.

Lõbus on, sest ma tean, et järgmisel nädalal ma ei pea seda üldse tegema ja pärast seda taastub töörütm "iga päev on reede".
Natuke nukker on, sest täiskohaga tööle asudes ootabki see kõik mind täpselt samasugusena ees.
Kohe lõpetamise järel see täiskoht terendab.
Natuke perspektiivitu on, sest mu töökoht on nii äge, et kuhu mujale ma üldse minna saaks tundega "oh, samm edasi!"? Soome? Norra? Kanadasse?
***
Aprilliks tuleks romaan lõplikult ära viimistelda.
Vbla see on see kuhugi viiv karjäärivõimalus hoopis.
____________________________________________________________________

*Selline silt (TÄNA EI OLE REEDE!) rippus mul eile registratuuris istudes ekraani küljes, et ma inimestega nende arstiaegadest rääkides ikka teaksin, mis päev on. Sest pärast ebaloomulikult tihedat töönädalat oli juba eile täiesti reedene tunne peal ja unustasin kogu aeg ära, et ei ole veel viimane päev, tibuke, ei ole.