Aruanne

Täna on pooled katused tavalist värvi. Haapsalu polegi nii ilus.
See-eest on pühapäev ja ma sain teada, miks ärkamine nii raske oli: see, mida ma pidasin antibiootikumiks ja religioosse innuga sisse võtsin, oli tegelikult Diazepam (e. rahusti ja vererõhu allatooja, lisan juurde neile, kes õnneks ei tea).
Seda anti mulle igal jumala õhtul kuu aega.

Ühest küljest: ju ma olin siis raske patsient. Mõistan.
Teisest: mingit muud toimet kui öine minestamine ja raskused hommikul ärgata, ei märganud. Üles ärkasin öiti ikka. Telekas segas mind ikka. Kempsus käisin ikka ja mähkmed läksid ka katki ikka (jumala paljud täiealise mähkmed pidin häbiga ära viskama, sest krõpsud ei pidanud - mitte et ma sinna midagi teinud oleks, seda aega ma eriti ei mäleta, kuigi natuke mäletan ikka) ning isegi mingi arusaam toanaabri norskamisest/mittenorskamisest säilis. Olin kohe palju rahulikum, kui üksinda jäin.
Nii et oman teatud kahtlusi, kas ravi oli ikka õige.
Sellest, kui jubeda kõhukinnisuse sain pärast lahistit, parem vaikin.

Ma olen kahtlaselt armastatud ka =)
Korraga ma saan aru neist kuulsustest, kel pole oma fännide (minu puhul umbes viis, aga see on põhimõte, mis loeb) jaoks aega, sest mul on täiesti vastamata kirju ja kommentaare. Kuigi ma tahaks vastata, jään alati enne magama (vt ka Diazepami liigtarvitamist). Kusjuures ma TÕESTI tahaks kirjutada, mitte ei valeta viisakusest vms, lihtsalt ei jaksa. Täna on pühapäev, võib-olla vähendan võlga, aga see pole lubadus, vaid võimalus. Ma pidin oma poega nägema (näen lapsi kahtlaselt harva, neil on mingid koolid ja sõbrad ja üks, see noorem neist, ei võta ka telefoni, mina aga olen haiglas) ja see on väärtus. Võib-olla ta tuleb varakult ja ei sukeldugi kohe konstruktorisse.
Ma ei tea.
Ega ma ei tea suurt midagi, kui aus olla. Alustades ravist lõpetades nt mu täpse asukohaga.
Kui ei küsiks, ei teaks niigi palju. Järgmise nädala graafik on veel tulemata, sest ma unustasin seda küsida.

Ka nii saab. Lihtsalt... olles.

Olen kindel selles, et lubasin arstile vaagna luustumise huvides juua igal õhtul kannu keefirit. Ma ei tea, miks ma siis ainult klaasi saan... Samale arstile olevat ma rääkinud endast kui keisrinnast, kui parema silmaga vaadata.
Raudselt ei saa tõsi olla. 
Üldse mängib mälu mäkra. Mõnesid asju mäletan väga hästi (mitu teist mäletavad 7 aastat tagasi läbikulumise tõttu äravisatud alukate täpset mustrit ja värve?), mõnesid, nagu oleks need ammu olnud, kuigi olid nt augustis, ja mõnesid üldse mitte.
Ja nii ongi.
Ma ka ei seletaks endale midagi, sest kuulaja ju võib-olla ei mäleta mu ega enda juttu või veel hullem, mäletab valesti. Kuigi Diazepami mäletasin küll :) Praegu ei tahaks ma endale õeks ka ennast, sest esiteks mu parem pool töötab puudulikult, ma ei näe allapoole ühekordselt, hulka asju mäletan tasemel "mis selle nimi nüüd oligi?" ja pealegi ma pudistan. Küll vähem kui enne, aga küllap see telefonis juba kuulda on. Midagi head peale kahanenud ümbermõõtude pole.

Ok, nüüd hirmutasin ära?

Ma käin, pole armiline, "mittetöötav" parem pool on lihtsalt uus vasak, hädapärast töötab küll ja enamgi, ja kohati ma räägin aeglaselt või parandan hääldust.
Lihtsalt õeks ei tahaks.

Võib-olla ma veel taastun. Võib-olla. Võib-olla ma omandan teatud tolerantsuse halva suhtes, praegu seda näiteks pole.
Ma ei tea ju. Mitte midagi.