Mis ma siis nüüd olen?

Niisiis. Püüan olla endisel tasemel, jee.

* selgesti mulle meeldivad nehed rohkem. Püüan seda varjata,, kuni läheb üle. Peab minema. See ei ole normaalne. Naised on ju toredad ja ma nt oma ema pealt näen, millise töövõimega. (Tohutuga.)

* ma ei näe, mis mõte on tavapärasel paarissuhtel. Jah, ma näen häguselt, et lapse saamiseks on vaja kahte inimest, ma näen ka, kuidas enamik inimesi, kes on lahedad ja kes suudavad palju, elavad kellegagi paaris ja üldse, enamik inimesi elab paaris, punkt. Sellegipoolest ma ei saa aru, miks. Seal peab mingi konks olema, vist.
Mida ma praegu ei leia.

* muidugi ma olen kergem, kui 65 kilo. Mul on see ka sügavalt kama. Karvane ja kerge, mis see ka loeb. See, kuidas ma paremini nägemiseks pean silma sulgema, tundub palju olulisem.

* samas, täiesti vastuolus endaga enne õnnetust, ma ikka vaatan juba täiesti paaniliselt oma sündimise päeva ja saada veel mõni laps tundub tähtis asi. Ma kohe ei teagi, mis teha. Kas ja kus ja kellega, kas on ikka vaja ja nii edasi.

* Sest tegelikult ma ei saa aru mitte millestki. Kogu elu tundub mõttetu, v.a. et see kõlab kurvalt ja kurb ma ka pole. Ma ju paranen. Jumala selgelt. Kogu elu tundub korraga mõttetu ja samas nii ihaldusväärne. Ma püüan olla parem, kui seni, aga teisest küljest: kui olla nii hea kui enne, aga parem ma ju olla ei oska, kuidas ma siis paremaks saan?! Mul avaneb võimalus olla sama, mis enne, lihtsalt natuke teistmoodi paranenud, muidu nagu ikka. Ma ei tea tõesti, kuidas edasi minna.

* aga noh, eks ma esialgu keskendun siis paranemisele. Midagi muud ma öelda ei oska, aga mul on positsioon, mida hoida. Mis esiteks on hea, sest ma olen kuidagi hea ikkagi, kui nii saab - ja teiseks on halb, sest kuidas ikkagi nii saab, ma olen ju nõder, haige ja ei oska parem ka olla.
Ma püüan tõesti paraneda.

Püüan parem olla.