Teine

Tuli meelde üht feisbuuki postitust tehes.
(Ma kirjutan sinna tunduvalt vähem kui siia, aga sedakorda tõesti.)
Et ma valin alati selle, kes/mis pole ilmselge, vaid teisena tulev. Mis on mõnes mõttes õudne, aga mõnes mõttes loogiline - ei pea ennast esmajärgus märgatavaks ja valib siis alati ka ise teise. Näiteks oli mu noorusajal kombeks fännida njuufaunlandi koera, sest vetelpäästja on lahe ja pealegi on see suur koer, kohe nähtav, kui jalutate, ja uhke tunne.
Mis tähendas, et ma pidin eelistama bernhardiini, kes oli veel suurem ja kellega jalutada poleks ka häbi ots, aga kes ei päästa inimesi mitte veest, vaid lumest. Oot, miks ma üldse eelista(si)n koeri kassidele, kui kaslased on mu meelest alati ahvatlevad olnud?

Oli üks "Kassiraamat", kust Kõik said teada, et tiiger on suurem kui lõvi, raskem kui lõvi ja peab jahti üksinda - millest sai alguse mu seni kustumatu armastus lõvide vastu.
Mulle ei meeldinud mitte Sherlock Holmes, vaid Watson, mitte Romeo, vaid Tybalt, mitte valge, vaid must luik, mitte kreeklased, vaid troojalased. Igal juhul ei meeldinud mulle see esmane kangelane pooltki nii palju, kui tema kaaslane, see, kes oli pooleldi tema taga varjus.
"Kolm musketäri" oli ses mõttes mulle kirjutatud, et d'Artagnan oligi algul jobu, enne kui osutus Kõigile söödavaks, ja kes oli peamine peategelane, püsis alaealisele mulle segane tükk aega. Piisavalt tükk, et sain juba d'Artagnani armastada, enne kui tema peategelase-seisus talle koormavaks osutus.

See oli (ja on?) automaatne tendents, et kangelane pole see lemmik, vaid Teine. Kas kurikael või sõber, aga Teine. Paha sai tähelepanu teisena, kui sõpru polnud, loomulikult, siis oli ta Teine, eks ole.
Mingi osa oli seal kindlasti sellel, kuidas ennast nägin - see, et pole söödav igaühele, sai väga varakult selgeks, ammu enne kooli ning ma kohe ei tahtnudki konkureerida seal, kus konkureerivad Kõik. Mingi osa oli ka sellel, keda-mida arvasin end väärt olevat, aga see probleem, et ma polegi paremat väärt, küll minu oma ei ole. Ma ikka valisin, mida tahtsin, iseasi, mida ma tahtsin just, eks ole. Iseasi veel, et vaata ette, mida soovid (tahtsin rohkem aega elamiseks - tahtsin? sain) ja see, et mulle meeldis Corwinist rohkem Julian ja Taavestist rohkem Koljat, see ikka on see tahtmatu valik. Lihtsalt on nii. Kas nii on sünnist-emaihust saati või hilisemate kogemuste toel tekkinud komme valida sel konkreetsel moel, see ei loegi vast. Lihtsalt ON NII.

Aga see oli huvitav tuvastada, sest iga päev ma ju ei mõtle (mõelnud) oma valikute ja mittevalikute teemal. Mõni tundub mulle hea ja mõni mittehea, mehed, naised, raamatud - on need, mis on Kõigile ja need, mis on Meile Teistele. Minu inimestele, kui soovite, aga miks on mõned inimesed minu inimesed ja teised mitte, ei tea ma ise ka. Hei, muinasjuttudes ma ju elasin kaasa ikka Lumivalgekesele ja Tuhkatriinule, mitte kurjadele võõrasemadele! Täiesti nagu Kõik.
Võib-olla ma olengi Kõik.
Olin. Olen. Olin. Misiganes, raskus, mis kuulub väljaspoole jaanuari.

Aga üks meenutas mulle, et mul on kalduvus valida teisiti kui tundub mõnus. Et tal on ka see kalduvus, ent see on harjutamisega muudetav asi. 2000 aastat edasi on nagunii ju ükspuha.
Võib-olla ma peaksin ka oma kalduvusi muutma, on iva.