Küsimise kunst

Ma sain ühe raamatu Timolt sünnipäevaks.
See ei ole mul läbi kaugeltki (olen leheküljel 26, sest aeglane lugeja hetkel - kiirem kui vahepeal, kuid aeglane ikkagi), aga 13. leheküljel oli üks lõik, mis kõlas muga kaasa nii hästi, et pean kordama.

From what i've seen, it isn't so much the act of asking, that paralyzes us - it's what lies beneath: the fear of being vulnerable, the fear of rejection, the fear of looking needy or weak. The fear of being seen as burdensome meber of the community instead of a productive one.

Emake maa, kus ma mõistsin korraga kõiki neid, kes küsida ja paluda ei taha või ei suuda! Jaa, sellepärast mina ja rong ja mhmh!
Sest ma olin umbes oma elu tipul. Enam kunagi ei saa ma nii nooreks, ilusaks, loominguliseks, nii osavaks ja targaks, nii tegusaks - ja ometi polnud ma ju midagi erilist. Ei saanud rikkaks ega olnud õnnelik, ma olin lihtsalt nagu kõik ja kõik ja

kõik. Muud midagi. Täiesti tavaline. Mitte kunagi ei kirjuta ma nii head romaani nagu Neil Gaimani "Ameerika jumalad". Mitte kunagi ei ole ma ilusam Amanda Palmerist, kellega me jagame paljut, näiteks armastust sukkade vastu, karvu ja soengut. Hei, ta kirjutas isegi raamatu!
Nad on olemas juba mõlemad, mind pole? polnud? vajagi, ja kui ma ise ei ole? olnud? ka õnnelik...

Ma vist mõtlesin - ikka veel ei mäleta, aga tundub tõenäoline - et krt, sel korral pole ma vähemalt mömm. Et mõtleb ja mõtleb, aga teoks ei tee, alati on vabandusi ju. Alati leiab mingeid põhjendusi, miks mitte, miks vapram on edasi elada, et tõeliselt vapper on näiteks laste heaks kesta läbi sünguste - ähhh.
Vabandusi leiab ju alati.
Mul endal on mulje, et ma leian vabandusi alati-alati-alati. Siis ma ei tahagi neid otsida ega leida.

Mu viimane mälestus on rongi suhtes õigest kuupäevast ja selle sisaldus on: "Oot, õhtuks tuleks poes käia. Ja teisel pool raudteed on see Selver, ma võin sinna ka minna, mitte Rimisse, mis on mu selja taga."
Millega on selgitatud, miks ma ei läinud kuskile võsa vahele, kuhu kiirabi poleks nii ruttu jõudnud: nägin rongi, mõtlesin, et ei taha olla mömm, ja hüppasin. Mingit pikaajalist plaani polnud.

Aga nüüd olengi päriselt katki. Mitte nii ilus, noor, loominguline, nii tark, tegus ja osav, vaid selline, kes saab rõõmustada, et loeb päevas 20 lehekülge, teeb 72 kätekõverdust ja käib veel poeski. Nii palju tehtud. Jee.
Ja ma küsin abi, häbenematult, sest nüüd ma võin. Kui näos on seniolematud kortsud ja pea käib pidevalt (pidevalt! 3 nädalat seni, kuigi mu palatinaabril käis poolteist aastat - ja enam ei käi! See annab lootust!) ringi, kui kohvitassi võtmine parema käega on oluline pingutus, kui aina tahaks magada, kui meel on kurb ja juuksed pikad - siis võib ka küsida ja saada, polegi nii häbi. Jaa. Praegu ses osas ma võitsin, et saan abi küsitud ja vastu võetud põdemiseta.

Aga muidu ju... oli häbi, oli põdemine, kõik oli.

Me kõik mõtleme asju, mida hiljem on kahju teadvustada. Ma tean, olen inimestega rääkinud. Näiteks mõtlesin mina, et olen juba nii oivaline kui suudan, aga see ei vii kuhugi. Ei tee õnnelikumaks. Miks üldse? Vat oleks rohkem aega, küll oleks hea!
Noh, nüüd mul on aega.
Ning tuleb ka see aeg, kus jõuetus ja katkisus enam mind ennast ei veena, kus ma peaksin juba olema korras, produktiivne, mitte koormav, ja jälle on raske paluda, sest Nad võivad ju keelduda, ilma et see Neid kuidagi negatiivselt mõjutaks.

Varem ma ei tahtnud paluda, sest ma eeldasin endalt, et tulen kõige vajalikuga ise toime ja kui ei tule, on see järelikult minu enda viga. Tõesti-tõesti uskusin seda. Palusin ainult siis, kui teisiti ei saanud, täiesti teadlik, et vastuseks võib ka "ei" olla. Võttes selle juba ette eelduseks, sest kõige hullemaks tuli end ette valmistada. Võttes selle eelduseks ka sõnades.
Samas, kui oli tingimata vaja, ma ikka küsisin ka, sest võis ju tulla "jaa". Aga "the fear of being seen as burdensome meber of the community instead of a productive one" on ikka veel väga tõene. Mingi eesmärk, suurem kui mina, pidi olema, et julgeks küsida midagi selle täitmiseks üldse.

Mingi eesmärk.

Mu Tütarlapsel on kuulsusrikas suguvõsa, kuhu kuulub ka lell, keda nimepidi pole aus nimetada. Too lell saab varsti lapse, tema praegune naine ja tulevase lapse ema aga ütles jõulude aegu muuseas hellalt "...ja kuna U. elueesmärgiks on teha igale poole permakultuuri-kasvuhooneid, tahtis ta teha permakultuurset kasvuhoonet ka mu ema keldrisse..."
Tema (rasedus on püha, teate?) ütles oma lause muuseas, aga sestsaati on elueesmärgi teema mind painanud.
Üks teine, keda ka pole aus nimetada, ütles, et tema eesmärk on zen-rahu, ja laiemalt kogeda niipalju ägedusi, kui saab.
Mul on tunne, et seda me tahame kõik: kogeda ägedusi. Selle nimel elada ju võib? Võib.

Aga mis sinna kogemiseni viib, oleneb juba ägeduse definitsioonist. Mulle näiteks meeldib heakskiit kellegi poolt, keda ma usaldan. Must saaks jubeda kapteni, aga täiesti hea leitnandi kaptenile, kellest hästi mõtlen. Või noh, hea leitnandi vähemalt paranenud kujul, praeguse eest ei vastuta.

Niisiis tuleb mul ka eesmärk leida selline, mis meeldib kellelegi, kellest hästi mõtlen. (Teha inimestele rõõmu? Ilmselt ma tegin ärkamisega teadvusetuse sügavustest tõepoolest rõõmu mitmele inimesele. Mis tähendab, et see ei kõlba, see ei hoiaks mind tagasi, aga ma tahan midagi, mis hoiaks mind tagasi. Ju. Sest paraneda aasta, nagu oletas see Üks, on hirmutav. Paraneda viis aastat... Võeh. Vähemalt takkajärele tahaks õigemini valida, ma ise leian endale ainult valed eesmärgid!)
Oot! Et leida, mis meeldib kaptenile, ma peaks ju teadma esmalt, kes on kapten?!
Aga... aga... aga otsides seda kaptenit ma ju üldse jõudsin sinna rongi alla! Kuramus!

Tuleb ikka ise olla kuidagi. Kuidagi. Ise. Seisev.
Küsimata ja palumata?
Ah, ma lähen ja loen raamatut edasi, kakskümmend pluss lehekülge ei ütle veel midagi!