Ma olen kurtnud, et bipolaarne.
Avaldanud seda nagu tõestamist mittevajavat fakti mingite sündmuste taustal, mõelnud ja öelnud mitmesugustele ja mitu korda välja, et selline elu meeldibki mulle rohkem, kus on üles kihutamine ja alla matsatamine, kui meeldiks tasasus ning ühesugusus - aga olen siiski suht põrutatud sellest, kuidas need "üleval" ja "all" faasid on nii ilmsed, kui hakata oma aju tasakesi kokku panema taas. Püstitamata üldse küsimust, kas oli ikka vaja nii "all" olla vahepeal, et nüüd see kokkupanek teema on, eks ole.
See oli eile hommikul, kui olin üleni "all" veel, miski ei meeldinud, midagi ei tahtnud, ainult see, et lubatud ju sai, ajas üldse välja minema - ja nüüd!
Olen elanud sellise korraliku kirjutava koduperenaise päeva ära, viinud pesu välja ja toonud kuivana sisse, valmistanud kaks korda süüa, pesnud korduvalt nõusid, kuivatanud sama korduvalt söögiriistu, teinud trenni, kirjutanud, võõrustanud külalist, toonud Tütarlapse pilli pillimeistri käest parandusest ära, suunanud Poeglapse kirjatehnikat harjutama, käinud vannis, kirjutanud veel - ning olen nüüd ka surmani väsinud. Sest noh. Kirjutav koduperenaine olla ongi raske ja väsitav ju. Isegi tervele inimesele.
Miski pole tegelikult muutunud.
Isegi mu tegevused mitte. Panin eile õhtul kokku programmi, mida täna teen, ning tegingi neid asju nagu alati. Ma ju panen igal õhtul mingi programmi kokku! See võib-olla on natuke haruldane, et olen nii lõunaund maganud, teinud oma kohustused ära, teinud igasuguseid muid asju ning ka treeninud natuke rohkem, kui päevane limiit nõuaks - aga kuna ma lõpuks teen nagunii trenni ja muud tegevused ära, siis tegelikult mitte. Isegi see, et ma näen ikka mitmekordselt, pea käib hullusti ringi ning ärgates mõtlesin, et näe, sein, näe, pilt, näe nurga all on teine samasugune sein, näe, nurga all on ka teine samasugune pilt, ning lugeda on jälle raske, sest leheküljed on pilgu ees mitmekordsed, ei mõjuta seda, et muutus kõige põhilisem asi:
kuidas ma maailma tajun.
Nii selge on vahe "üleval" ja "all" vahel! Maailm on korraga poole toredam, inimesed selles rohkem hellust kui pahurust tekitavad, mul oli tore tunne, kui Poeglaps pani pea mulle sülle, kodutut habemikku, kel kilekotis vihmavari kaasas, oli hea, mitte piinlik näha - ja oleks midagigi peale mu enda hinnangute teistmoodi siis!
Mitte midagi pole.
Ilmselt annaks leida põhjusi, miks edasi õnnetu olla, ent hoidun neid otsimast.
"Üleval" on palju meeldivam.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Bipolaarsus on vist umbes sama lai mõiste nagu autism, spekter on nii suur, et see sõna võib ükskõik mida tähendada. Tean mõnda inimest, kes elab ainult tänu tablettidele, need aitavad natukenegi asja kontrolli all hoida - ja samas on üks mu headest sõpradest bipolaarne ja saab ilma ravimiteta hakkama nii, et tal lihtsalt on üsna rangelt rutiinne elu. Toitub ja treenib plaani järgi ja siis, kui on parajasti "all", lihtsalt teeb ära ainult miinimumi (= tööasjad). Kui on "üleval", teeb mõneks ajaks kõike ettegi. Suhted selle tagajärjel muidugi pisut kannatavad, viimane suhe läks ka osaliselt selle pärast lörri, aga selle mõne aasta jooksul, mil ma teda tunnen, on ta suutnud need "all" perioodid lühemaks ja mitte nii sügavaks saada.
VastaKustutaTäna on jälle vastik.
VastaKustutaPäris hea indikaator on see vasaku ja parema käega tegutsemine: kui mul on halb, siis isegi kui ma teen asju parema käega, on kõige taga tunne, et ma peaksin tegema rohkem, tegema paremini, üldse ma ju oleks teinud vasaku käega, kui ma oma esmast instinkti oleks järginud, ja see on väga vale. Ja kui mul on hea päev, siis isegi kui ma teen asju vasaku käega, lohutab kohe see, et ma võin alati teha uuesti parema käega.
ma olen teda juba reklaaminud, aga ma ei väsi:
VastaKustutahttps://www.youtube.com/watch?v=uj8hqXd7N_A
igatahes seltskond on hea
Ma olen tegelt seda juba näinud. Kuigi täna vaatan uuesti ja on tore küll =)
VastaKustutaAga mul see maaniline periood ei ole nii nähtav, et diganoosida, lihtsalt parem elu on siis. Keegi ei saa aru, et midagi _valesti_ oleks, kaasa arvatud ma ise.
Vbla ma olen lihtsalt hea teesklema, muidugi. Olen suht tummaks löödud sellest, kuidas olen paari nädala jooksul mitme (kahe) inimese arvates _positiivne_ isik, keda näha, pärast seda, kui olen maininud, et ma olen depressiivne ja mul on niiiii raske vahel. Nagu... nagu...
Kui see mu masendus ka positiivsust ära ei hävita, mis üldse?
Võib-olla sellise mulje jätmine on osa minust lihtsalt?
Ma ei tea, masendus või mitte, mul on alati hea meel, et sa oled.
VastaKustuta