Juhuse asi

Üleeile oli mu vanaema kremeerimine.
Selle, kes oli vihane ja rahulolematu ja pragaja, aga lõpuks enam mitte. Nagu paljud, muutus ka tema surma eel heaks ja leebeks.
Võibolla seepärast olengi elus, et mul seda faasi küll ei olnud? Samas, ma olen kogu aeg leebe, välja arvatud, kui ei ole. Umbes kogu aeg kontrollib mind mõistus, välja arvatud need hetked, kus ma viskan mõistuse üldse peast, sest tunded on nii tugevad, et mis see aru siin üldse õiendab, pole vaja. Mõistus on leebe muidugi, sest ta on tark ja teab väga hästi, et kõik annavad oma selle hetke parima. Mõistlik ongi olla leebe.
Mina ei ole eriti tark, et see taas kord öeldud oleks. Eriti praegu, kuigi tundeid on väga vähe.

Aga seda headusefaasi enne surma pole muidugi paljudel, tegelikult. Suremine ja elamine, ühed juhuse asjad mõlemad.
Lihtsalt mul jätkub segadus, miks. Oleks võinud - ja ometi ei ole. Oleks võinud minna ka nii-ii-iii halvasti, aga ei. Mul on lisaks üldisele elususele ka kõik jupid küljes ja liikuvad.
Kuigi natuke lollakas ja muidu hädine olen ikka. Loomulikult.
Eile oli Poeglapsel klassimatk - nii umbes 4-5 km väga mõõdukas tempos, pausidega giidi kuulamiseks. Koju pealegi viisid Poeglapse klassivenna vanemad autoga, maa, mida plaanisin muidu ka jala kõndida.
Ning ma olen sellest ikka veel väsinud. Ilma liialduseta, paraku. Poeglaps oksendas eile pärast matka (tegelikult ta tunnistas mulle et oksendas ka enne, aga tahtis nii hirmsasti minna, et ei öelnud mulle) ja täna telefoni peale ärgates olin tõeliselt tänulik, et ta otsustas kooli mitte minna ja mina sain edasi magada. Mis on mu üldise kohusetunde taseme juures väga suur asi. Üldiselt mul ei tule und, kui juba äratus helisenud on.
Aga põrkun vastu asju ikka veel, näen veel halvemini kui muidu ikka veel ja üldse on siuke poolläinud tunne. Ikka veel!

Täna saatsin Tütarlapse tema isaga kalale Norra. Põhimõtteliselt võin vist endale õnne soovida, pakkisin ise tema asjad ja vist ei unustanud midagi.
Et 7 minutit enne koti üleandmist sain telefoni teel teada, kuidas tagasi tuleb - nimelt ilma pagasita, lennukis on lubatud vaid käsipagas - tähendab, et sada asja jääb issi kätte. Seda ma ei arvesta. Nagunii tuleb suvi ja külma-ilma-asjad ongi sel ajal üle.

Suvi. Ma küll eriti ei oota, sest ma ei oota suurt midagi, aga täna niideti mu maja ees pargis esimest korda muru.
See lõhnas küll hästi.