Ositi saatusekaaslane

Vaatasin eile ära filmi, mille AbFab mulle siinsamas andis umbes tuhat aastat tagasi või nii, sest ta soovitas seda avalikult mitmendat korda ja inimesele peab asi tähtis olema, kui ta seda niimoodi korduvalt esile toob. Korra hakkasin haiglas ka vaatama, üksinda palatis, sest ma kuidagi ei suutnud teisi omaenda filmivaatamisega segada, aga ei jõudnud siis päris algusest kaugemale. Mitte et film kehv oleks, aga ma olen peale rongi vist 5 filmi vaadanud nüüdseks? Koos The Crash Reeliga.
Filmid
ei
tundu
tähtsad.
Omast arust vaatasin toona oma kümme minutit ära, aga et ma nägin ainult rõõmsaid lumelaudureid ja isegi mitte algustiitreid, väidan takkajärgi, et ei. Vaatasin siis ikka oluliselt lühemat aega.
Aga äratundmist tuli nüüd päris kolinal kohe.

See, kuidas mälu mängib mäkra, kuidas ongi reaalne see, mida mõeldakse reaalne olevat, on nähtavasti kaugemale kui minu pea levinud. Kuulda, et aasta pärast võib võtta õlle ja unustada kogu selle värgi (filmis) või näha rongi valesti, osta netist pilet vales suunas sõitvale, vaadata Eesti Rahva Muuseumi  kuulutust näitusele "Pronksspiraalidest roheliste välisseinteni" ja mõelda sinna sekundiga taustalugu, kuidas mingi ajani ei tohtinud Lõunalinnas välisseinad rohelised olla, aga paari ettekirjutuse-eiraja (kas karistatud? karistamatud?) järel said kõik soovijad oma seinu värvida nagu iganes tahtsid, tunduvad üsna ühtlaadi probleemid olema.
Või topelnägemine.
Või üleni vihastamine, väga oluliselt vähenenud pidurdussüsteemiga. (Mistõttu mul tegelikult on raske uskuda, et peidan enda eest mingeid tundeid: väga huvitav, et viha ja kurbust mitte, lihtsalt neid teisi?)

Mul küll ei ole ohtlikku hobi, mille juurde naasta, aga see idee, et peale (ära)paranemist tegelen samade asjadega, mis enne - täiesti olemas.
Ilmselt on vaja sama selget "ei"-d kui filmis. Mitte isegi seepärast, et midagi muud oleks vastik teha, vaid seepärast, et ma juba valisin oma lemmikud välja maailmas pakutavate alade seast ja uuesti valides ju... valiks needsamad? Sest vaadata ümber mitte ainult oma võimeid, vaid ka isiksust, on suhteliselt keeruline ettevõtmine, aga meeldivad meile asjad lähtuvalt sellest, kes me oleme.

Mina ja Kevin oleme ühtmoodi lollakad ses osas ka, et kui  ikka ei avasta reaalselt, et ei saa, on unistusi luua nullist raskem, kui võtta juba sissetöötatud rajad. Seda, kui vaevaline on üldse millestki unistada, filmis ei räägita, aga mulle on see tõsine probleem. Kergem on võtta olemasolevad ja püüda neid täita, kui luua mingid uued unistused, sest tekitada mingeid enesekohaseid tulevikupilte, -plaane ning lugusid nõuab mingit pilku endale, ja seda mul pole. Selle nüüdse ajuga küll mitte.

Oletan, et minu elumärgid alguses olid ka selle filmi peategelase omadele üsna sarnased, aga neid ma muidugi ei mäleta. Lihtsalt et Neil Youngi mõned lood on ka mu lemmikute hulgas, tõi äratundva noogutuse.
Filmil on, muide, hea soundtrack, kui nüüd muusikast mõelda - mida ma teen üsna harva, tegelikult. Täiesti unustasin ära mõnedki lood, mis siinsamas võrgupäevikus postituste juures olemas on.

Aga filmil on hea soundtrack =)



Täna öösel nägin unes, kuidas saatsin kuskile ära tellimusi ja sain seejuures valida, kas haige või terve inimese omi, ning valisin täitsa vabatahtlikult haige omad.
On kahtlus, et filmi mõjul.