Kas on mingeid muid variante ka?!
Muidu on kolmas juuli ja mul on ette nähtud rääkida sellest, mis on minu võimed ja suutmised täna.
Kui aus olla, eriti ei viitsi/jaksa/midagi neljandat, näiteks on mu mehaaniline kaal mittedepressiivses väikelinnas ja tean, et olen rämedalt kõhn, selle pealt, et istudes oli valus ja siis otsisin tagumiku pealt vinni, aga mida polnud, seda polnud. Mul oli valus ainult seetõttu, et tagumikku on vähem. Istusin luu peal.
Umbes 60 kilo.
Muud mõõdud (sest mõõdulint mul on):
Rind: 87 cm
Piht: 70 cm (mis on pisut veider, sest piht oli mul varem peenemail päevil samapalju)
Puus: 95 cm (mis on minu kohta ikka väga rämedalt vähe. Mulle oli juba 103 cm vähe, põhjus pidu pidada hinges. Kõik alla meetri oli juba ulmeline, pärast põhikooli umbes kord pärast rasedust ette tulnud enne Rongi. Või nii.)
Kasv: 173 cm. Seekord viitsisin mõõta ainult üks kord.
Kõne: Väsinuna halvem. Puhanuna siis ilmselt parem. Eile õhtul, kui olin nii-nii-nii väsinud, komistasin ikka mitu korda tavalise jutuajamise sees. Samas, vbla ma poleks seda märganudki, kui keelelised komistamised oleks üleni normaalsed ja tavalised?
Kiri.
Käsikirjaga on sellised lood, et vahepeal juba mõtlesin, et oo, sellega läheb aina paremaks ja paremaks, igapäevane unenägude üleskirjutamine on kasulik, esiteks kasvavad unenäod aina pikemaks ja teiseks ka minu kirjutised, aega kulub ikka sama vähe/palju, ja jee mina. Aga viimasel nädalal on nende üleskirjutamine nii raske olnud, käekiri nii halb ja arusaamatuid jõnkse, mida mu parem käsi ikka vahel teeb, jälle rohkem, ning sellist stabiilset edenemist siiski pole. Kaks sammu edasi, üks tagasi ja kõik need muud sõnad. 22. mail võis asi paremgi olla.
Arvutikiri: suht sama. Vigadeta kirjutada suudan, kui mitu korda asja üle loen, aga kõikvõimalikke hooletus-, trüki- ja lisaks ka täiesti arusaamatuid vigu on palju rohkem kui enne.
Loovkiri: no olen juba 100 sõna peal päevas v.a. need päevad, kui lihtsalt loen ja toimetan. Neid viimast kahte on nüüd nii raske teha! Lehekülje lugemine on umbes sama raske kui 100 sõna kirjutamine. See võib olla pearingluse ning väsimuse kõrval üks asi, kust on väga selgelt aru saada, et ei ole ÜLDSE nagu enne see inimene.
ÜLDSE.
Jooksmine ja jaks: ainus teema, kus mingi nähtav edasiminek on. 2 km on joostav, isegi 2,5. Ikka veel ei lõpe jaks päris otsa, ent kodu juurde tagasi jõudes on pigem nappima kippuv jaksamine, mitte mingi muu puudujääk, rõõmsa lõpetamise põhjuseks.
Kätekõverdusi võin teha 45+, aga 42 on siiski see piir, kust üle iga päev ei kipu minema.
Vaateväli: ha, paintbrush. Värvitud ala on see topeltnägemisega.
Selgelt ma näen paremale halvemini.
Miks ma tahtsin koordinaatteljestikku teha eelmisel korral, on mulle mõistatuseks. On ju, ma näen ideaalis lõputult üles ja paremale? On ju?! Ja telgedel polnud ka nimesid...
Ilmselt olin lihtsalt loll.
Lollus: Nii huvitav asi, nii raske ise hinnata - aga vähemalt seda võin näiteks öelda, et eksisin eile ära. Minnes kohta, kus enne nii paarkümmend korda ikka käinud, käinud ka pärast Rongi, lihtsalt siis polnud veel selline lokkav suvi.
Mõtlesin, et ei mäleta hetkel seda konkreetset kohta, võib-olla on vahepeal ehitatud uus maja, võib-olla ehitatud mitu uut maja, ja seepärast näeb kõik nii uudne välja. Kui lõpuks tõdesin, et uus paik, mitte mälupettekas, ma mitte ei läinud tagasi viimasesse kindlasse kohta, vaid helistasin ja otsisin abi. Sest oma meelest võisin olla krt teab kus, võib-olla 5 peatust varem bussist maha tulnud, ma ei usaldanud oma mälu üldse enam.
Ma tean küll, et loll, aga see, kuidas aju vahel töötab ja vahel mitte, suudab mind siiski iga kord üllatada.
Vasak ja parem pool, -käsi, miski: vasakuga on parem asju teha, mhmh. Kohvi ümberajamine ja vahvliküpsetaja kiskumine laualt ära, mõlemad parema käega, olid päris õudsed kogemused mõned päevad tagasi. Ja vahel ma tunnen joostes, kuidas parem jalg tahaks alt ära mingeid oma asju ajama minna, aga mu keharaskus ei lase. Kas asi on selles, et jooksen järjest rohkem, või selles, et parem pool on halvem kui varemalt, ei tea. Aga selge on, et parem ei ole vasakust parem.
Jalavalu: alles. Faking kogu aeg.
Vaagnavalu: vahel
Seljavalu: vahel
Peavalu: nagu enne, kuigi ta on leebem õigupoolest. See, kuidas ta sõltub ilmast ja sotsiaalsest survest, on siiski täpselt nagu enne.
Menstruatsioonivalu: oot, mis see oli ka valus v? Kunagi enne septembrit vist oli nagu?
Seksuaalsus: 0.
Või ei, natuke ikka vaatan, et mida selga panen linna või külla minnes, ja kui mingi kena kutt on ka eeldatavasti kohal, vaatan teist korda veel. Aga et tahaks kedagi või temast midagi...
Ütleme 0.3. Kümne palli süsteemis.
Muidu on nii palju rääkida, sest peas on nii palju mõtteid, aga väsin nii kiiresti, et peate vist sellega, mis juba kirjas, leppima.
Kusjuures ma ei tee midagi erilist, ausalt, lihtsalt mul on nende lusikatega omamoodi.
Teate seda anekdooti, kus politseinik küsib peatatud autojuhilt, miks ta ometi niimoodi kihutas, ja autojuht vastab, et püüdis enne kütuse lõppemist garaaži jõuda?
Mul on suht samamoodi. Hakkan hommikul asjadega pihta ning püüan nii mitu, kui saan, ära teha enne, kui lusikad otsa lõppevad.
See pole täiesti mõttetu, sest lusikaid on mul õhtuks nagunii vähem, lihtsalt ärkvel olemine ka kulutab. Ajataju pealt näeb - ma võin hommikul teha seda ja seda ja seda ja seda, ja siis vaadata, et emake maa, läks ainult 28 minutit kõige peale? Oi.
Ja siis olla ööhakul voodis, sest unine, aga magada siiski ei saa, tõusta üles sööma, kui olen veendunud, et ei jää magama kohe - ning see võttis peaaegu 2 tundi, avastan kella vaadates.
Lusikad, tuntavad ajas.
Üks lugu on, mis pandi juutuubi 18. septembril, ja on nii mulle. Olen seda viimasel kahel päeval muudkui kuulanud, kuulake teie ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.