Ikka veel on tendents näha seda, mida arvan tõese olevat. Näiteks käisin eile jooksmas (jooksen juba nii, nagu oleksin keegi sportlik, pool tundi järjest) ning jooksin mööda ühest juuksur-kosmeetiku kabinetist. Sinna ette oli pandud infotahvel nagu vahel kohvikute ette, täiskirjutatud, ning kui sinnapoole jooksin ja täpselt ei näinud, lugesin midagi parfüümi ja ampullide kohta.
 |
| Umbes sihuke tahvel nagu vasakpoolne |
"Oo," mõtlesin joostes. "Parfüümiampullid. Naha all ilmselt. Njah, olen peaaegu aasta elanud väljaspool ringi, kus kosmeetikal on vähemalt mingi tähendus. Kunagi oli aeg, kus pea kõigil mu kursaõdedel olid ripsmepikendused, kuigi enamik nägi nendega välja, nagu oleks neil silmade peal kaks musta päevakoera. Ilmselt on parfüümiampullid mingi järgmine moeröögatus. Et kogu aeg eritab natuke lõhna mitu kuud järjest kuskil."
Jõudsin jooksuga lähemale. Tahvlil oli kirjas
PARIMATELE AINULT
PARIM!
ja edasi väiksemate tähtetega hinnakiri.
Mitte midagi parfüümist ega ampullidest.
Veel parem oli paar tundi hiljem. Läksin mööda kuulutustetahvlist. Seal oli kirjas:
"Muttitest kõrini?
Appi tuleb mutipüüdja!"
Ainult et mina lugesin: "Appi! Tuleb mutipüüdja!"
Selle üle ma naersin pärast veel. Ja veel. Ja veel. Sest noh, mutid kui armsad loomakesed, Pöial-Liisi ja kadakpõõsa juure all eluruum tal sügaval, ning nii naljakas.
Aga see tentents on murettekitav, tegelikult. Millal see möödub, millal ma saan end usaldama hakata? Milllal?!
Kas üldse?
Elu lahterdamine muusikapaladega. Mingil ajal oli see:
Ta oli nt 17 aastat. Meeldib ikka, ilus ikka, kuulan ikka - aga nüüd on selle asemel see:
Sarnane, aga erinev. On mu elu teemalugu juba mitu aastat. Näiteks kaks.
Ma olen ikka katki, ikka ei taha õieti midagi, ei taha ikka kedagi, aga mingil moel läheb elu edasi ja on nüüd uus.
Uus elu. See ei ole halb asi. On nii teistmoodi, on nii - uus.
Mingil moel ma sain selle vana valmis. Läksin nii kaugele sel rajal, kui pääsesin ja kui enam edasi ei pääsenud, lõpetasin. Kõik, otsas, enam ei ole. Nüüd on uus.
Ja nii ongi.
Pöial-Liisil oli ju mingi vastik vana mutionu, kes mu mäletamist mööda oli lausa õudne meesšovinist ja meeles on isegi illustratsioon, kuidas PL jetie pisaird valab mingi taimelehe all seetõttu. Tead, see roheliste pehmete kaantega A4-formaadis väljaanne.
VastaKustutaJa valesti lugemine ehk isegi mitte lugemine vaid poole lugemise pealt poolteadlikult valistilugemisele ümberlülitumine kestab ja kestab ja kestab ja ega mina ei tahagi sellest vabaneda, sest probleeme see ju ei tekita. Eriti. Vahel naljakaid olukordi ainult.
Pöail-Liisi kogu elu nõme ja meesshovinsmi täis. Phmt kogu oma teadliku eksistentsi oli ta hädas meestega, kes tahtsid temaga abielluda, aga samas ta oli ka ise paras shovinist, sest ükski mees polnud piisavalt ilus, kuni haldjaprintsini.
VastaKustutaAga phmt minu teadvuses mutt on selline inimlike omadustega tegelane, mitte loom ja aiapidajate nuhtlus.
Väga lustakad eksitused ja lohutuseks sulle, et neid tuleb ette ka rongi all mitte käinud isenditel (esmalt meenub minu loetud "deemonide registreerimine"). Mitte muret ei pea tundma, vaid naerma.
VastaKustuta