See võib minna vastuollu üldtunnustatud reeglitega ning pole ka teaduslikult tõestatud, aga on kogemuslikult tuvastatud.
Armas ahastuses-masenduses-depressioonis-midaiganes inimene! Ole ettevaatlik on kurbuste väljendamisega!
All-periood, masendus või sitt meeleseisund iseenesest ei peleta inimesi sinust eemale. Sa võid nende peale turtsuda, solvuda, karjuda, neid ignoreerida, naeruvääristada või niisama nõme olla. Võid lubadusi tagasi võtta, unustada külalisi kostitada, mida iganes - kuni sa järgmisel korral jälle naeratad ja oled "nagu ikka" antakse sulle andeks võtmes "juhtub, kõigil on halbu hetki".
Mulle antakse eriti andeks, sest sant ju, aga kehtib kõigi kohta.
Kuni sa suudad vähemalt pool aega üleval hoida helget fassaadi, siis inimesed, kellel on üldiselt kombeks hoida kinni juba tuttavast, hoiavad kinni neile tuttavast viisist sinuga suhelda, hoolimata su kohatisest nõmekäitumisest. Nad ei ütle sust lahti.
 |
| Pilt siit |
Mis juhtub aga siis, kui sa käitud v-o ainult natukesekene halvemini-hoolimatumalt kui tavaliselt, aga sõnastad neile korduvalt ja järjepidevalt ära selle, et sul on halb, sul on raske ja sa tunned end teisiti kui tavaliselt?
Juhtub see, et inimesed, kellelt on võetud võimalus hoida kinni tuttavast, ignoreerida häirivat ja olla "nagu alati", hakkavad sinust eemale hoidma. Sest isegi kui de facto sinus eriti midagi väljaspoole paistvast osast (jaa, ma tean, mina olen küll teistmoodi) ei muutu, siis lakkamatu loosungi kandmine "mul on halb" paneks nad nagu olukorda, kus nad justkui peaksid midagi ette võtma.
"Nagu" ja "justkui" on seal eelmises lauses tahtlikult. Tegelikult ei pea, aga sellele ju ei mõelda.
Ei olda oma reaktsioonidest teadlikud.
Enamik inimesi ei taha mingit ekstra ristirekte kellegi viienda päästmiseks oma ellu tuua. See, et seda neilt ei oodatagi, ei ole nende teadvuses kohal. Inimeste automaatne reageering teatele "ma olen ikka veel masenduses" on hoida eemale, kuni see ebameeldiv olukord üle läheb ja neilt ei oodata mingeid uudseid ja ebaturvalisi reageeringuid-tegevusi.
Lisaks omandad suhteliselt piinliku hädapasuna-renomee. Millega mina lepin, aga need, kes pole nähtavalt vigased, ainult enda sees sandid, võib-olla mitte.
Võita probleemi sõnastamisega praktiliselt midagi ei ole. Võib-olla on sul mõni sõber-sugulane-tuttav, kes suudab anda adkevaatset nõu, nt professionaali telefoninumbri vms. Mitte et professionaal garanteeritult aitaks, kuigi mulle näiteks ravumid väga meeldivad. Uskusin nendesse enne, usun ka edaspidi.
Üldiselt aga niisama-sõbrad-sugulased midagi teha ei saa. Nõud, mis nad annavad, on täis tavalist määra õiget ja valet. Leiuta ise, mis neist kõlbab, mis mitte.
Fundamentaalselt on nii: enese päästmine on inimese enda asi. Põhiliselt seetõttu, et inimene ise on ainus, kes SAAB ennast päästa, eks ole. Keha on keha, vaim on vaim, kui miski neist on katki, on meditsiiniline abi omal kohal, ent lähedastel on abistamises väga väike roll. Nad on oma olemasoluga küll lohutuseks, aga keegi ei taha, et masenduses isik neist kinni haaraks ja endaga pimedusse kaasa tõmbaks.
Pealegi ei ole sellest kellelegi abi, kui põhja läheb mitu inimest ühe asemel. Kõlab kalgilt, aga uppujat saab päästa eelkõige uppuja ise.
Teised saavad heal juhul natuke ergutada, et kuule, pääse ära, ma tahan suga teed juua ja leebelt klatšida jälle! Või teha kooki ja loota, et sel on lohutav, mitte kaalutõstev ning masendav mõju.
Aga tõsi on, et ega keegi väga ei hakkagi seda päästmist üritama, kuna nad ei oska ja ei tea, ja sel juhul oled lisaks veel ses mõttes ka purkis, et tunnetad üldist isoleeritust, seda, kuidas sind üksi jäetakse, ja küsid endalt "oot, a ma vist ei olnud siis kunagi eriti tore nende arust ilmselt, et nad midagi tegema ei vaevu?"
Õigupoolest on asi enamasti selles, et nad tõesti ei OSKA midagi teha ja loodavad, et probleem möödub, kui seda piisavalt pikalt ignoreerida.
(Mitte et see ikkagi närvi ei ajaks, kui nüüd aus olla. Sõbrad, nagu kõik inimesed, on tavaliselt ikkagi sellised veidi isekad tõprad, sinna ei ole vist palju midagi parata. Täpselt nagu me kõik oleme õnnetud ahvid ja ebakindlad lapsed, kogu vingest atribuutikast hoolimata.)
Lugedes tekkis selline mõte, et sellele tõeosale võiks mõned veel lisada, saaks mitmekülgsem :)
VastaKustutaMinu kogemuses ei ole see masendunuga suhtlemise teistsugusus ja mittetuttavlikkus kuigi oluline faktor. Kui sõber on masenduses-katki-hädas-jmsjne, siis on aitamine, kui võimalik, ja lihtsalt (toeks)olemine, kui muud ei saa, suhteliselt enesestmõistetav ja see ei kurna, sest silme ees on see ilus-helge-hea, mille poole üheskoos tagasi püüeldakse. Mitte sellepärast, et siis oleks sõbraga edaspidi jälle mugavam suhelda, vaid selle pärast, et soovid, et tal oleks hea, et ta elu oleks tore ja et ta leiaks, mille üle rõõmus olla. Aga kui see masendus-katki-kuri aina venib ja venib ja venib ning on tunne, et seda head-ilusat-helget enam ei tulegi, või vähemalt sõber on minetanud soovi selle poole tagasi või siis mõne uue hea-olla tasakaalu poole püüelda, siis muutub masenduses-kuri juba jäävaks seisundiks ja siis tuleb ka suhe ümber hinnata. Permanentselt tigedikega on lihtsalt väsitav suhelda. Permanentselt masendunuga suhtlemine võtab sinu seest positiivset energiat ära ja see läheb nagu mutiauku, ehk siis maailm ei loo sellest mingit uut sinu silmis heakskiitu või mõistmist leidvat energiat. Ja kuna inimeste energia, eluaeg ja suhtlemismaht on mõõdetud, siis teedki oma valikud. Enne hoiad hapnikumaski enda suu ees ja alles siis aitad teisi.
Mitte, et see jutt kusjuures sind puudutaks, sinu järjekindlus ja visadus aukudest väljaronimisel on imetlusväärne. Aga eks selliseid tuttavaid on, kes on valinud ise oma mugavat augupõhja sügavamaks kaevata ja siis sealt jonnakalt näidismasenduses olla. Valik nagu iga teinegi, kes olen mina, et enda elu õigemaks pidada. Kui talle nii sobib, on talle ju okei. Aga minu jaoks lähemaks suhtlemiseks lihtsalt liiga väsitav partner, mõistlik ajaliselt ja energeetiliselt elementaarse enesekaitse huvides piirata.
K
Depressiooni ja suhtlemise ja suhtlusringkonna säilitamisega on see jama, et depressiivne inimene väga sageli lihtsalt ignob maailma ja lõikab end ise igasugusest suhtlemisest ära. S.t on maduuss, kes sööb ma saba.
VastaKustutaMa pakun, et palju rohkemad masenduses üksijäämise juhtumid on pigem masendunupoolsed tagasitõmbumised ntx enesehinnanguprobleemida või energianappuse tõttu, mitte teiste inimeste initsiatiivil toimuv eiramine ja vältimine.
Ma igatahes üritan alati inimesi peksta ja peksta ja veelkord peksta midagi tegema, sest omas okses istumine on mõnes mõttes vaevusi leevendav, aga vahel võiks sealt ikka väljas ka käia. Ja kui ise ei suuda, siis ÄKKI on abi, kui keegi natukene tirib või kutsub või kuus korda üle küsib, kas äkki ikka tuled ja teeme ja lähme. Närvi võib ajada küll kutsutavat, ma tean küll, aga no mingu siis pealegi, mis ma teha saan. Ja kui viiekümnes kord kuuendat korda küsid, siis tglt viiekümne esimest korda vbl tõesti ei suuda enam. Aga kõikide tuttavatega muidugi ei oska ega saa sellist taktikat kasutada, sest enamiku kohta ju isegi ei tea, et ta sellises hüljatud olukorras on. Ega keegi ju kurtma ei tule seda.