On märkamist väärt?

Magasin täna kella 6.55ni, siis saatsin poja kooli, kirjutasin oma tänase loovtöö ära (200 sõna), võtsin ravimeid ja läksin uuesti magama. Kell 9.44 ärkasin, sest rõvekülm oli, hoolimata kolmest pealolevast tekist, mõtlesin, et noh, hommik! Aga ei jõudnud kempsuskäimisest kaugemale.
Kell 12.56 ma ärkasin lõpuks päriselt, tegin kohvi ja nüüd kirjutan teile, kohv kõrval.
Oot, ma võtan lonksu.
Kohvi väljamõtleja sai preemiaks kohvi. Täiesti tasakaalus maailm!

Ühemõttena, olen rõveväsinud niisiis.
IKKA VEEL olen väsinud, kuigi surnuks väsitanud sündmus oli laupäeval, kell on päris hiline täna ning võiks ju mingi puhkus asju muuta sel väsimuserindel?
Sittagi. Lusikad otsas.
Seda, kuidas ma lähen lusikate lõppedes enda sisse ära ja miski ei huvita, kavatsengi kirjeldada. Paari näiteta see ei olegi arusaadav. Teile on ka kama, et mingi juhe vedeleb tänaval ja et limusiin pööras sinna parkimisplatsile, mida te ületasite parasjagu. Lihtsalt see, kuidas mulle jõuabki ajju ainult minu jaoks vahetult tähtis info (või siis info, mida kavatsen hiljem võrgupäevikusse kirjutada), on eripärane. Minu "kama" ja tavalise normaalse inimese "kama" ei ole samad asjad.

Läksin Poeglapsega laupäeva hommikul Lõunalinna ning mind tegelikult väsitas juba see ära, kuigi Üritus polnud veel alanudki. (Tütarlapsel oli lokkav nohu ja kuna ta viimane kolmekümne üheksase palavikuga haigus tuli tagasi, sest neiu hakkas aktiivseks liiga varakult, on ta nüüd ettevaatlik.)

Poeglaps: Ma vaatasin, et see juhe tänaval on mao moodi!
Mina (pead pööramata, teadmata, mis juhtmest on jutt, kus ta oli ja kas oli mao moodi kuidagi, aga võttes end kokku, et sotsiaalne olla): Ahah.

Õhtul nii 21 paiku tulin üle parkimisplatsi, kuhu pööras valge limusiin. Ma spetsiaalselt salvestasin mällu hiljem, et valge ja limusiin, pikk ning teistsugune, kui enamik autosid. Aga parkimisplatsi ületades oli mu ajus ainult "auto tuleb, huvitav, kas ma peaksin sammu pikendama või läheb ta teed, mis minu omaga ei lõiku?" Ma ei tuvastanudki muid parameetreid kui vahetult olulised. Olin väsinud ning aju ei võtnud sisse asju, millega midagi peale polnud hakata.

Natuke mõtlesin selle üle hiljem ja sain viimaks aru, miks mulle on nii tähtis tähtis olla ja miks ma ühtlasi olen see inimene, kes väljendab, kui talle miski tähtis on olnud, ning kui ei väljenda, siis teadlikult - "ei oska midagi öelda, mis poleks igav, ilmselt on teisel rohkem rõõmu sellest, et ma ei ütle mingit banaalsust", eks ole.
Mu tutvuskonnas pole ühtegi inimest, kes väljendaks oma kogemusi rohkem.
Ikka veel. 
Ma olen ikka veel see inimene, kes ütleb, kirjutab, naeratab, noogutab, tänab, kes teeb märkama. Kui ei tee, siis tal tõesti on kama või on tegu selle teadliku mitteütlemisega.

Aga võibolla sel on põhjus?
Kuidas ma lihtsalt ei kogegi asju, inimesi, sündmusi, mis vahetult olulised ei ole, pole äkki üldlevinud nähe? See, kuidas mina väljendan, kui on midagi väljendada, tegelikult on märgiks, et leidub ka neid asju, mis jäävad väljaspoole mu märkamispiire. Aga kui pidevalt märgata kõike, võibolla tõesti ei ole millegi märkamine eraldi väljendamist väärt sündmus ja märgatu tähtisolemise märk?

Kuigi tegelikult ma ikkagi arvan, et inimese märkamine ja talle aja pühendamine on sihukesed asjad, milleta lihtsalt ei olegi teine inimene tähtis. Näe, tehke ka testi viie armastuse keele kohta =)

Muide, minu tulemuses pole koosveedetud aeg üldse väga oluline:

10	Words of Affirmation
9	Acts of Service
5	Physical Touch
5	Quality Time
1	Receiving Gifts

Mis on tegelt päris pädev. Mul on suht kama, et teen midagi koos oma lemmikinimesega, kui ta ei ütle, et talle on minuga koos seda midagi teha tähtis, näiteks. Lisaks, kui tean, et talle meeldib see tegevus ka, niisiis ta ei ole spetsiaalselt minu pärast tegemas seda midagi, mida me teeme, mul on üpris kama, et teeme seda koos.
On tore seda midagi teha, hea meel, et tal on tore, aga mu heameel ei ole midagi vastastikkuse armastuse väljendamisest tingitut. Ma ei näe, et seda üldse seal oleks. Lihtsalt meeldib, et sümpaatsel inimesel on hea.
Ja kingitusi ma ei pea üldse oluliseks, eks ole.

See on mu ajus juurdunud teadmine, et mida annad, seda saad, aga samas: ega tegelikult ei ole nii, et inimesed muutuks mu jaoks kellekski muuks. Et ma ütlen küll ise, kui on midagi head öelda, tänaval teen võõrale komplimendi, kui tal on lahe kampsun, noogutan ja naeratan igale autojuhile, kes mu ülekäigurajal üle tee laseb, aga kui keegi kingib mulle midagi väikest, ta on minu peale mõelnud seda hankides, ma noogutan, tänan viisakalt ja panen asja lihtsalt kappi ära. See, et kingituse andjale on see palju rohkem väärt, kui kiita mu blogiposte, tuleb mulle pähe näiteks aasta pärast.
See, et mina omalt poolt kiidan ta vesti, ei ole elu- ja isiksustmuutev meie kummagi jaoks.

Me oleme, kes me oleme, eks ole. Muutumine on teema, aga see käib väga vähehaaval, väga märkamatult, kui sa näed inimest sagedamini kui kord aastas.

Ennast näeme oluliselt sagedamini =)