Iseseisvus - kas ja kuidas?

Olgu, see on tõesti rabav!
Mu Tütarlapse isa, tema vend, venna naine ja Tütarlapse vanaema veetsid oma laupäeva mu elamist "koristada aidates". Tütarlapse isa ütles, et ma talle fb-sse saadaksin, mida vaja teha. No ma mõtsin, et KUI nad viitsivad ja aega üle on, siis võiks pesta ära 2 akent ja võtta tolmu kapipealselt, mis on ligi lae ja kuhu ma vist viimati ronisin tolmuimejaga nt 4 aastat tagasi.
Ta üles, et paneb kirja, aga ei luba.
Õigesti tegi, pestud on ainult üks aken, seegi üsna lohakalt.

Ja täna ma siis tulin ise siia korterisse pärast ühepäevast pausi.
Tulin koju.
Siis käisin toast tuppa phmt tund aega ja tegin: "Appi. Appi. Kui lahe! Appi!"
Esikus on uus põrand (no olgu, uus linoleum, aga varem seal ei olnud linoleumi, vaid punakaspruuniks värvitud laudadele liimitud punakaspruun paber, mis oli umbes pooles ulatuses lagunenud, pealt ära ja kes kurat üldse liimib põrandale paberi?!). Liistud peal ja selline nägu ees, nagu ta käikski seal.
Loomulikult on uus põrand puhas - aga puhas on ka raamaturiiul seal peal, mille keskmisel astmel ma hoian kingi ja ülemisel mida iganes, mis käest ära on vaja panna - näiteks kindaid.
Millal ma viimati sealt riiulilt tolmu võtsin? Kolm kuud tagasi? Ja siis ka ainult sealt, kus silma hakkas.
Esik näeb nüüd välja, nagu elaks siin keegi suhteliselt tsiviliseeritud.
Värvine metallist treppredel on kadunud. Lambilüliti seina küljes, mitte suvaliselt juhtme otsas rippumas. Ja istumiseks on taburet! Nagu. Istumiseks! Minu esikus!

Köögis on ka suured muutused. Vakstud kappide peal ja laual. Lauakatted. Külmkapp, laud ja taburetid on kolinud. Keegi on säravaks küürinud isegi selle termoskruusi, mida ma enam kui aasta kasutanud pole. Rösteri pealt võib oma peegelpilti imetleda.
Kõik näib teistmoodi, värske ja hea vaadata.
Selle üle, kuidas on üldse võimalik ühe päevaga nii palju tolmu võtta kui mu tubades, ma ei hakka üldse imestamagi.

Muidugi olid ka mõned asjad, mis ma muiates uuelt kohalt endisele panin, aga üldiselt olen lihtsalt üleni rõõmus. Tänulik ja rahul. See, et ma olen hetkel haige, veel väsinum kui enamasti ning tatt jookseb ninast välja suht lakkamatu joana, tähendab ainult seda, et ma ei jaksa kuigi aktiivselt rõõmustada - sest kuitahes puhanuna sellist koristus-remondipäeva ma ise ei oleks teinud.

Nii tore!

***

Kes tahab positiivseid emotsioone, võib nüüd posituse lugemise pooleli jätta. Edasine ei ole aktiivselt pahur, aga väga hämmastunud ning käsilaiutav siiski.

Te mäletate seda hinna-postitust? Omast arust ma ütlesin seal kõik elus tehtavate valikute kohta ära, aga täna rääkisin lähedase sugulasega, kes oli hoopis mingit X-meelt, ja kuigi ta seda võrgupäevikut loeb, oli ta mu arvamuse üle üleni üllatunud ning lisaks ei saanud minu hinnangul mõhkugi aru.
Nii et ma siis uuesti.
Enda meelest nii selget asja, mis ometi kutsus nii palju inimesi arvamust avaldama.

Igal valikul on oma hind.
Kui näidet laenata, siis kahenädalast last maha jättes ümbermaailmareisile mineja on kas
a) psühhopaat, tal on suva
b) väga teadmatuses
c) väga väga väga tõsiselt selle ümbermaailmareisi jaoks tööd teinud, see on talle VÄGA oluline ning phmt on ta niisiis valmis andma oma kahenädalase lapse kellegi teise hoole alla, sest alternatiiv oleks veel hullem. Muuhulgas sisaldaks see ka võimalust visata lapsele kogu tema elu näkku: "Sinu pärast ma ei saanud sinna reisile minna, kuhu nii väga tahtsin!"
Sittagi. See oli valik, mille vanem tegi. Kui ta valis mitte minna ja jääda lapsega, oli see tema valik. Mitte kuskilt mujalt kaela kukkunud "peab".
Kui ta valis reisile minna ja ei saanudki hiljem lapsega sellist sidet, nagu ihkas, oli see tema valik.
Ise valitud. Sellega tuleb edasi elada.

Maailmas, kus ta pole üksi.
Sain kätte, kus mu pilk sellele, et võrgustik või üksiksik ja tema valikud kui mingid mitteparalleelsed kõverikud lõikuvad ning üheks saavad.

Vaata, üldiselt tundub mulle idee, et inimene peaks nagu olema self-sufficient ning ise kõike suutma, võimalikult iseseisev olema, ennast ise üleval pidama ning enda järelt ise koristama, väga hävitavana.
Selle najal ma sinna rongi ette jõudsingi.
Ma ei olnud selle järgi kõige oma 34 eluaastaga ikka veel iseseisev, elasin ilma üüri maksmata boonusisa korteris (siin, noh) ning maksin ära ainult enamiku kommunaale, mitte kõiki. Sellest hoolimata ei olnud mul lastele sünnipäevakingiraha kuskilt võtta, kui mulle kutsest paar päeva ette teada ei antud, ning möödunud aasta detsembris avaldas mu ema arvamust, et sellepärast ma polegi mehele saanud, et mu ümber selline kaos valitseb. Kusjuures tema jutu alltekst polnud "kuradile see mehelesaamine, peamine, et sa ise õnnelik oled", vaid "sellepärast sa õnnetu olid ja rongi alla läksidki, korista ometi rohkem".
Kõike peab inimene ise suutma - koristada, raha teenida, hobidega tegeleda, lapsi kasvatada, partnerit võluda  - ja kui ta midagi neist ei suuda, ideaali ei saavuta, ongi ta läbi kukkunud.

Hävitav idee.

Mulle tundub hoopis sõbralikuma (ja tõesema) mõttena, et me kõik oleme inimkarja liikmed, osakesed võrgust. Keegi võib osata ning tahta paabulindudega vaipu tikkida, keegi teine müüb, mida talle tuuakse ja mida inimesed ostavad, ning keegi kolmas vahendab neid vaipu esimeselt teisele ning pole üldsegi ülearune lüli tikkija, kes ei taha asjaajamisega tegeleda, ja kaupmehe vahel.
Ta teeb, mida tema oskab, ja ka see oskus on vajalik nii tikkijale kui kaupmehele (või -naisele), kes muidu iialgi omavahel kokku ei puutuks ning sellest mõlemad õnnetumad ja vaesemad oleks.

Ning ei ole vaja selle vastu sõdida, mul Tütarlapse isale koristusabi-päeva asjus öelda, et eieieiei, ma saan hakkama muidu ka, ära tule, ära aita, ära tee!
Jah, ilmselt on see tõsi, ma kuidagi saaks hakkama - aga mul on toredam praegu? On. Neil on hea tunne, et mind aitasid? Ka on.
Kes, kurat, kaotab siis?! Miks olla iseseisev, õnnetu ning anda teistele tagasisidet "Ei, ma ei taha teie abi"?
Jah, tahan küll. Oleme võrgustik!

Lisaks tuleb siin mängu see, mida hinna-postituse osad kommentaatorid mulle ette heitsid. Et lapsed, miks ma neile rohkem ei mõelnud, nad on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tähtsad!?
Sest isegi, kui ma ei mõelnud asjade peale, vaid võtsin maailma puutuvaid eeldusi automaatselt, olen ma loomupäraselt loogiline. Kui inimene peab ise suutma, ise tegema, ise koristama-teenima-ilus olema, kui ta teistelt midagi ei oota, ei ole olemas ka teispidist sõltuvust - et temast sõltutakse. On kas võrgustik, kus kõik loevad, kõik on olulised, abivajajad annavad vähemalt seda, et nad vajavad abi - või individualistid, kes ei sõltu kellestki ja kellest keegi ei sõltu.

Mõlemat ei saa.

Mulle meeldib see võrgustiku-variant oluliselt rohkem, aga ometi usun ma ka individuaalsetesse valikutesse, ning sain nüüd pihku, kuidas.
Iga valik, mida keegi teeb, mõjutab ka võrgustikku, muidugi.
Seda tasub arvestada alati - osa hinda maksavad ka võrgustikuosalised. Nad on osa valijast, osa valikust, sama lahutamatu neist kui hingamine inimesest.