Täna oli jälle koolipäev, selle nädala ainumas, ja sedasi kord nädalas on suht norm koolis käia - aga ikkagi väsinud.
Nädalavahetusel käisin Tütarlapse isal külas. Väsinud.
Homme lähen larpile, väsinud juba mõttestki sellele.
Täna pärast kooli käis mul külaline, üleni tore. Ja ma olen nii väsinud, taevani väsinud, aga ei julge veel magama minna, sest vahel (enamasti) ma ei uinu hoobilt, vaid see nõuab omaette pingutust.
Liiga väsinud, et seda pingutust teha.
Mitte et te seda postitust ikka homme ei näeks, kui olen natuke värskem, võimelisem koherentne olema ning ühte teemat kauem hoidma kui viis minutit. Ühelausega: võtke seda "tänast" eilsena.
Hommikul panin ennast põlema. Otseses mõttes.
Ei viitsi täuslikult sõnastada teadvuses taustal olevat etteheitvat häält, midagi vaimus "paras sulle, oli siis vaja suitsetada!", aga juhtus see, et panin sigareti põlema ning omast arust kustutasin vehkides tiku.
Paraku tundis parem käsi, milles tikk oli, mõne hetke pärast põletusvalu ning ma viskasin tiku refelektoorselt eemale.
Või vähemalt arvasin, et viskasin, kuni silmanurgast leeki nägin. Mu süli põles.
Seal olid kinnas ja mantel rõõmsalt tuld võtnud tikust, mille ma omast arust eemale olin visanud, enne seda omast arust kustutanud, ja selgesti ei olnud ükski mu arvamustest selle tiku kohta tõesed. Kustutasin peale puhudes, rapsides ja viimaks selleks ajaks üleni mustaks põlenud tikku eemale heites ennast ära, aga nüüd on mul mantlis auk, vasema kinda väike sõrm kõrbenud ning ma ise mõnevõrra ebakindel küsimuses, kas mind üldse milleski kunagi usaldada võiks.
Ma ei olnud isegi eriti väsinud - oli hommik, alles läksin kooli.
Auguga mantlis.
See on ilus mantel. Maksis kaltsukas 11 raha. Mõtlen täiesti tõsiselt nähtava paiga augule õmblemise peale. Nähtamatut ei hakka üritamagi, aga minu mitmekordse nägemise ja koomilise nõelakasutusega saaks võibolla täiega stiilse lõpptulemuse.
Teate, sellise väga lohaka =)
Tütarlapse isa elab Eestis olles ikka mõisas. Kus me tal külas käisime.
Mina, mittekorralik inimene, kes aga on pärit korralike inimeste perekonnast, mõtlen hardusega sellele, et niimoodi on ka võimalik elada.
Lihtsalt tehes, mis meeldib. Meeldib oma toit? Kasvuhoonest, oma kanadest, oma partidest ja oma aiast saab paljugi. Meeldivad koerad? Võtame. Meeldivad kassid? Võtame. Mitu. Olgu, oma õele lastetegemise üritamine on põhjuseks, miks mõni kõuts munad kaotab.
Maja on soe, aga samas on aknad vanaegsed ja õhku täiega läbi laskvad. Lihtsalt - meeldib soe maja? Järelikult on vaja paremat ahju. Mitte kuramuse aknaid vahetada.
Pealegi on ahjuehitamine toredam kui akende vahetamine.
Muidugi on raha puudu. Raha on alati puudu. Aga kõigeks, mida päriselt tahetakse, jätkub.
Näiteks kanadeks, võrkkiikedeks, heaks söögiks, järelpõlve ülevalpidamiseks...
Miks ma olen nii kaua elanud, üritades ümbruse ja teistega muganduda, kui mul on eeskujud selle tegemises, mida tahetakse, ammu olemas?
Oot, ma panen ühe kukepildi veel.Ma käisin külas ja külas käies selline elu ongi.
Nii ilus, et võtab hinge kinni isegi tuimuril nagu mina nüüd. Sügis lõhnab värskelt ja kaunilt. Päike paistab läbi veel puu otsas püsivate lehtede. Nii ilus on, et ma ei püsi väsimusest hoolimata toas, jalutan õues ringi, istun võrkkiiges, silmad suured ning sees uskumatus, et niimoodi üldse saab.
Saab. Teha. Mida. Tahetakse.
Tahetakse ju head, kõigile teistele ka. Endale ka. Teistele ka. Kõigile ja kirssidega!
Oh, tundub, et avaldan täna =)
Hei! Kuule! Sa ju oledki oma elu elanud printsiibi järgi - teen, mis meeldib ja elan nagu tahan.
VastaKustutaawww, keegi loeb kaasa!
VastaKustutaSeal on vaks vahet, kas teha neid asju, mida on vaja millegi saamiseks, mis ihaldusväärne tundub, või tehagi neid asju, mida tahad. Seda ma olen tõesti eluaeg teinud, et teha asju, mille lõpptulemus võiks nagu ihaldusväärne olla, aga kui see lõpptulemus ära kadus mu jaoks ihaldusväärsete asjade hulgast, kui mul oli juba käes kõige söödavam töökoht, mis mu meelest olla sai, kui ma oletasin, et kunagi ei kirjuta ma paremat raamatut kui "Ameerika jumalad" või "Kirg", aga ma ei ole praegu õnnelik ega isegi piisavalt iseseisev ühiku XY jaoks - siis oligi kräsh.
Aga et tehagi neid asju, mis meeldivad, praegu kohe, ja mitte teha ebameeldivaid - see on mu jaoks uus mõte. Mul on varasemast hästi palju nippe, kuidas teha endale ebameeldivaid asju, mis lõpptulemust saavutades siiski kuldse valguse enda ümber omandavad. Ma olen ärategemise kuninganna - aga kui ära kaob, mille nimel, tunduvad kõik need nipid täiesti mõttetud. Aga teha neid asju, mis praegu meeldivad, ehitada ahju, sest see on kordades põnevam, kui vahetada aknaid, teha neid kohemeeldivaid värke nüüd ja kohe - seda ma veel harjutan =)
Tegevust on niikuinii meeldivam, kui tulemus. Või, noh, tulemus võib-olla korraks meeldiv, vahest isegi kasulik, aga siis tuleb ju edasi minna. Ja kui selle üürikese tulemusesära nimel enamus aega ebameeldivusi ärakannatada, siis kisub eelarve väga tasakaalust ära.
VastaKustutaJa üdlse, mis tulemus? Keda huvitab tulemus? Kas lõpptulemus? Ja millal on see lõpp?
Igatahes on kergem, kui on juba selge, mis tegevustest meeldib ja mis ei meeldi ja on tahtmist teha ainult meeldivaid asju ja vältida ebameeldivaid.
Raskem on siis, kui nagu eriti ei tahagi midagi, kui midagi tahta on juba iseenesest ebameeldiv pingutus.
Ei, sa said valesti aru.
VastaKustutaTeha mingi vahe sisse meeldivate ja ebameeldivate tegevuste vahel on juba iseenesest praeguse hetke ignoreerimine. Ma teen täpselt seda mida ma just praegu tahan, mingit sellist "need asjad mulle meeldivad, need mitte" ei ole. Praegu tahan süüa keedetud spargelkapsast - v. hea, aga see ei ütle mitte midagi selle kohta, mida ma tahan või ei taha süüa järgmisel korral, kui süüa tahan. Ja seda aega, mil ma üldse süüa tahan, on tunduvalt vähem, kui ülejäänud aega.
Selleks, et aru saada, mida praegu süüa tahaks, ei ole tõest vaja teada kõike, mida praegu süüa ei tahaks. Ammugi pole vaja mõelda sellele, mida ma võib-olla kunagi hiljem süüa tahan.
VastaKustutaJa igasugu muude spontaansete isudega on samuti.
Mõtlesin ebameeldiva vältimist pigem läbi mingite situatsioonide, kus tekib valik, kas minna üht või teist teed mööda, ühe või teise inimesega, etc. Või arvad, et selliste valikute tegemine on ka käesoleva hetke ignoreerimine? See oleks muidugi väga zen, kui saaks niimoodi, et mingeid valikuid ei tulegi.
Ma nii kaugel veel pole. See nõuab teatud tulevikutaju ning seda on mul väga vähe.
VastaKustuta