Meie kõik sõidame külmale maale

Pea valutab.
Ma tean küll, et vähe magada ei ole enam mulle "natuke kannatad küll välja"-teema, aga kuidas ma ei suuda hommikul Poeglapse koolisaatmiseks ärkamise järel uuesti uinuda, sest pea valutab, ning seepärast magangi vähe, on mul mõnevõrra raske ette arvesse võtta, sest enamasti suigun küll, vähemalt pikapeale.
Täna mitte. Pea valutab, süda on paha, loomulikult ma ei suuda süüa, loomulikult ma ei taha midagi teha, keel sai kõrvetada, sest mõtlesin, et teed võib juua, aga ei mõelnud piisavalt sügavalt, ning mitte miski ei ahvatle.

Isegi mitte kohv.
Isegi mitte läbi 2x võetud valuvaigistite.

Aga on üks teema, millel eile mõtlesin ja mis tänase koostlagunemisega hästi sobib.
Valu.
Olen ses osas natuke asjatundja, sest niimoodi lihtsalt on. Kroonilistes valudes elajatele pole mul eriti muud ette näidata, kui et ma tunnen mitut laadi valu üsna hästi, mitte ainult ühte-kahte. Aga ma tunnen. On niimoodi läinud.

Praegu on rõve valu. See, millega pole võimalik ära harjuda, mida saab natuke leevendada, mudides valusalt mingit muud kohta, nii et tähelepanu läheb mujale, isegi kui see mudimine ei tundugi valus üldise õuduse taustal, see, mille pärast mul ei ole piinamisele vastuseismisse usku (sest kui selline valu on paar päeva kestnud, ma olen tõesti valmis peaaegu kõigeks, et enam ei valutaks), mis võtab maha kõik naudingud, kõik rõõmud, kõik hea, mis üldse pähe tuleb.
Sellega võrreldes on luumurd, vähemalt kinnine ja "kerge", täiesti talutav valuliik.

Aga on ka teistlaadi valusid. Selliseid, mis hiilivad märkamatult taustal ning sa ei panegi neid tähele, kuni nad kas kaovad ära või kasvavad millekski määratuks.
Ma saan tuua füüsilise näite, sest hei, asjatundja.
Mul valutavad jalad. Põhimõtteliselt piha mingist allpool asuvast alast tallani, mõlemad jalad, kord siit rohkem, kord sealt rohkem, aga üldiselt mõlemad ning igalt poolt. Ja nad on sedasi valutanud juba üle aasta, aga see ei ole rõve valu, vaid selline, millega sai ära harjuda, millega koos on võimalik rõõmus olla, nautida, millele oli ja on võimalik mitte mõelda.

Ma ei saanud aru, kui tugev see valu on, kuni sõber andis esimest korda valuvaigistavat masinat kasutada ning siis mul sihuke kümne ruutsentimeetrine piirkond vasakul säärel ei valutanud.
Emake maa, kuidas kõik muu valutas!
(Vahepeal käisin ja oksendasin tee välja. Nüüd on natuke parem olla vast veidi aega.)
Tunde ja tunde takkajärele. Põhimõtteliselt sain korraga selle valuvaba koha järgi aru, kui valus mul igalt poolt mujalt jalgadel on. Aga enne olin selle valuga elanud oma elu rahulikult ning seda, et jalad valutavad, maininud paar korda võrgupäevikus "mis ma siis nüüd olen"-postides.
Mu sõbrad panid rahad kokku ja kinkisid mulle selle masina, aga isegi siis, kui aparaat juba mul olemas oli ja seda iga päev kolm korda kasutasin, unustasin ära, kui valus on ilma.
Siis jäin ükspäev ema juures haigeks, masin oli aga kodus. Teisel päeval oli juba hirmus hästi vahe tunda, kui koju tulin, haarasin masina, sest miks valu kannatada, kui ei pea - ja sellest, kui kõvasti valutas, sai aru ainult siis, kui vahepeal ei valutanud või valutas oluliselt vähem.

Vaimse valuga, paraku, oli samamoodi.
Ma harjusin sellega taustal ära. Suutsin rõõmu tunda, nautida, naeratada. Kui mul oli halb periood, valutas kõvemini, ent ma lihtsalt ootasin, et see üle läheks, tegin midagi selle heaks, et vähem valutaks, ning elu taas elatavaks muutudes arvasin, et noh, enam ei valuta, jee.
Et taustal ikkagi valutas, ei registreerinud ära.
Ma ise ei teadnud kuni rongini välja, et valutas ebanormaalselt, aga sellest, KUI väga valutas, sain aru alles siis, kui antidepressandid toimima hakkasid.
"Oi, niimoodi siis ongi elada, kui ei valuta lakkamatult!" mõtlesin ning olin umbevaimustuses. Psühhiaater aga polnud millegipärast üleni rahul ning soovitas mul paari kuu pärast annust suurendada.
"Issand jumal! Emake maa! NIIMOODI on siis elada, kui mitte ainult et ei valuta lakkamatult, vaid mõni asi meeldib ka, ilma taustavaluta, ilma selleta, et "aga ...", lihtsalt meeldibki! OI!"

See ei tee valu olematuks, et sa sellele ei mõtle. Mitte mõelda ka väga tugevale valule on täiesti võimalik, kui ta kasvab tasakesi ning märkamatult, inimene harjub kõi ... noh, väga paljuga igatahes.
Et füüsilise ja psüühilise valu vahel pole mingit reaalset vahet, on loodetavasti arusaadav.
Valu kurnab. Valu su sees on oluline märguandja, et miski on valesti, teda ei tasu ignoreerida - ja seda, kui paljuga inimene suudab harjuda, ka mitte.

Ma lihtsalt ei saanud aru, et asi on juba kriitiline. Ma ju naeratasin ikka, päikeselaik tundus ikka mõnus, see, et näiteks 100 korda nädalas tulid enesetapumõtted - vaja neist viimastest lihtsalt üle olla.
***
Bianka eile fb-s linkis. Mõni esitus on ikka nii-ii-ii-iiiii hea, et sööbib ajju sügavale juba esimese korraga.