Möödas vol II

Võtan lonksu külma kohvi - kohv on nii neetult hea, et ta on hea isegi külmalt! - ning panen kirja need asjad, millest põhimõtteliselt võiks kirjutada.
1) anekdootide mehed ja naised, "kus raha on?!", "mis raha?" ning mis seal minu kogemuse järgi taga on
2) mis möödas, see möödas
3) kui kummastav see mulle on, et mitu asja võivad meeldida ning nende vahel tuleb valida
4) november (vt ka ritsikut)

No alustame algusest.
Vaata, hiljuti üks naisolevusest sõber rääkis sellest, kuidas üks teine naine andis oma mehele mõista, et too võiks ikka mees olla, raha koju tuua ning näiteks autot enne parandada, kui see koost lahti kukub - ning naissõber oli nende soovide peale nördinud. Sest häh. Nii väikekodanlik, nii arutu, mehelt rohkema raha kojutoomist oodata on ikka eriti algeline mõtlemine.

Hm, ütlesin mina.
Ning rääkisin talle, kui õudselt kurnav ja tüütu on olla peres see ainus vastutustundlik. Kuidas sina suudad osta nooremale lapsele mähkmed, suuremale lapsele koolivihikud, kõigile süüa, maksta telefonide arved ning endale vahest kaltsukast ühe seeliku 320 euroga kuus, ja siis ikka teeb väga viha, kui mees lööb kõrtsiõhtuga 80 eurot laiaks ja laiutab käsi - ei ole! - kui sa talt 10 eurot juurde tahad.
Kuidas tema elab nagu linnuke oksal ning sina pingutad iga päev, higipull otsa ees, et vähesega tervet peret elatada. See ei ole "tema raha, teeb sellega mis tahab" - sina ju töötad, lihtsalt raha teenimata, kogu aeg! Ta võiks vähemalt seda sinu jaoks teha, et sa ei peaks nagu loll mööda liha allahindlusi poes käima ja saaks ka täishinnaga kaupu osta, kui tuju tuleb - aga ei, see, et temal kõrtsis mitte lihtsalt lõbus ei ole, vaid ta saab ennast seal täis juua ning teistele jooke välja teha, on tähtsam?
Vat siis tulevadki need naised, kes kortsus kulmul küsivad: "Kus raha on?!"
Ning süüdimatult vastavad mehed: "Mis raha?"

Jaa, väga stereotüüpne lähenemine. Enamik mehi, keda tean, ei ole sellised. Aga niisugune oli minu kogemus oma esimese lapse isaga koos elades (kuigi siis olid veel kroonid, ma praegu arvestasin väga umbes eurodeks, mul ei olnud teist last ja üleüldse on tegu üldistuse, mitte konkreetseks minemisega).
Ma kusjuures ei küsinud temalt rohkem raha, sest mul oli hirmus hästi arenenud see "ise tuleb hakkama saada!", aga kui ta ei saanud poodi minna ning meil oli kõik otsas, tegi ikka viha küll.

Me elasime nagu teine teises maailmas - ühes korteris küll, aga see oli ka kõik.

Ta on täiega tore, muide, hoiab mind praegu nii väga - see ei ole öeldud selleks, et teda maha teha. Lihtsalt oma kogemuse kirjeldamine.
Mis möödas, see möödas.

Mul on hästi selline vaade praegu elule. Minevik ongi möödas.
See zen teisisõnu.
Teen asja ära, lükkan ta sellega enda jaoks minevikku ning enam sellele ei mõtle. Et tegemisel peaks ka eesmärk olema? No kui asi on tehtud, siis tema tulem on käes. Ma siis mõtlen, mis sellega teha, kui käes on.
Ainult Rongi ei suuda veel niimoodi minevikku ja möödas-olevasse lükata. Ta mõjutab mind praegu, mõjutab ka tulevikus - läheb veel aega.

Meeldimistega näiteks mõjutab. Ikka veel on imelik, et mulle üldse miski tunnetuslikult meeldib ning siis olen täiega segaduses, kui mulle meeldiks nii magama minna kui arvutis võrgupäevikusse postitust kirjutada.
Nagu ... kaks üksteist välistavat asja! Ma mäletan küll, et selline olukord oli enne Rongi tavaline, või õigemini oli kahe vahel valimine veel väga kitsas valik - aga tunnetuslikult on see uudne, veider, segadust tekitav.
Ma võin kumbagi neist teha ning täiega nautida, aga ei saa mõlemat korraga ette võtta!
Nii. Imelik.

Aga muidu on november. Olen üllatunud, kui hästi see aeg mulle meeldib. Küünlad ja kuum jook, raaguvad puud halli taeva taustal ning unesokid.
Nauding.