Nii. Mul on homme intensiivõenduse eksam, olen täna juba kaks ühikut konspekti läbi lugenud (mida on palju, eriti kuna üks ühik sattus pikk olema) ja see tähendab, et olen enda silmis rämedalt tubli.
Ja mis siis, et raamatukogu-võrk maksab? Ma võin seda 50 senti tunnis endale lubada. MITMEKS TUNNIKS, kui vaja.
Mitte et mul selle aja jooksul midagi öelda oleks.
Sündmused lähevad must läbi ja üle, emotsioone puudutamata. Nad on, aga nad ei ole tuntavad.
Mida väsinum olen, seda vähem kontrollin end, seda enam on võimalust hea põhjuseta midagi tunda.
Kahjuks enamasti negatiivset.
Vist.
Novembri lõpp ja pime.
Lumi on, lund pole, lumi on, lund pole.
Rohi on ikka veel roheline,
päevad kaovad,
kõik on tavaline.
Kui miski kunagi muutub,
see muutus on minus -
no mine siis edasi, naine, mine!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kuidas eksam läks?
VastaKustutaMuideks, mõnele sobib, et lund ei ole- saab linnas rattaga liigelda :)
Ma ise mõtlen, et ma olen jube tubli, et seda üldse tegin (pool 9 eksam? Käsikirjas kirjutamine?)
VastaKustutaSee, kas läbi saan, on juba järgmine asi, ma esialgu rõõmustan, et üldse tegin =)
Kuidas üldse saab nii väsinud olla, nagu olen?!
VastaKustutaKõige enam ärritab mind see, et ma ei suuda ka magama jääda ega üldse puhata. Ma lihtsalt kannatan.
Ei, ei olnud see äraväsimine mingi hea plaan =)+
Vähemalt sain selle eksami läbi.
VastaKustuta/endaga lõhkemiseni rahul, sest kammaaaaan: juba see, et tegin, oli hea!